Päästja: Estonia laibad jätsid jälje igaveseks

Soomes Utö kindlussaarel Estonia huku ajal 28. septembril 1994. aastal aega teeninud Kalle Ahti on üks neist, kellel õnnetus ei lähe kunagi meelest.

"Korrapidajaohvitser äratas meid öösel pärast kella kaht ja käsutas koridori. Meile öeldi, et laev on merehädas ja kästi anda kõik voodiriided haigetele," kirjutab Ilta-Sanomat. "Me arvasime, et see on mingi suurem purjelaev. Ei tulnud selle pealegi, et tegemist on autopraamiga. Need ju ei upu," rääkis Ahti.

Karm tõde selgus ajateenijatele tunni aja pärast raadiost. Ahti ja üks teine ajateenija kamandati kaile. "Ilmaolud olid enesetapp. Ülemus ütleski, et pole mõtet minna, tuleb ainult laipu juurde. Ajateenijad käsutati kasarmusse aitama laevaõnnetuse ohvreid, keda toodi Utösse helikopteriga," sõnas ta.

"Kandsin patsiente haigetuppa ja aitasin neile kuivad riided selga." Ahti kinnitusel olid kõik šokis. Ühe naise saatus jäi teistest paremini meelde. "Ta oli eestlane või rootslane ja tal oli käeluu katki. Ta tuli minult küsima, kus on ta lapsed ja mees. Ma ei osanud midagi öelda. See oli raske hetk noorele mehele."

Pärast hommikul kella kaheksat toodi ainult laipu. Kui ei olnud uppunud, oli surnud alajahtumise tõttu. Merevee temperatuur oli 12 kraadi. "See oli hirmus. Ma ei olnud kunagi näinud surnud inimest."

"Ma ei tulnud sealt sama mehena tagasi. Küllap see jättis minusse igaveseks mingid jäljed," tõdes ta.