OTSEBLOGI! “Minu kodu, meie kodu: mis meid ühendab mitmekultuurilises ühiskonnas”


OTSEBLOGI! “Minu kodu, meie kodu: mis meid ühendab mitmekultuurilises ühiskonnas”
Mollusk Media

15.–16. novembril toimub Radisson Blu Sky hotellis Integratsiooni Sihtasutuse korraldatav konverents “Minu kodu, meie kodu: mis meid ühendab mitmekultuurilises ühiskonnas”. Sel aastal on konverentsi fookus erineva etnilise ja kultuurilise taustaga noorte lõimumisel ja kaasamisel.

Siinses konverentsi otseblogis toome teieni võtmetähtsusega ekspertide, poliitikakujundajate ja riigiametnike, kohalike ja rahvusvaheliste kodanikuühiskonna organisatsioonide, teadlaste ja lõimumisega tegelevate spetsialistide ettekannete tähtsaimad punktid!

Konverentsi läbiv temaatika on mitmekultuurilise rahvusriigi tänapäev ja tulevik, spetsiifilise fookusega riigiidentiteedile, rahvusvähemuste ja samuti enamusgrupi rollidele ja hoiakutele, mis loovad kodu- ja kuuluvustunde.

Konverents toob kokku võtmetähtsusega eksperdid, poliitikakujundajad ja riigiametnikud, kohalikud ja rahvusvahelised kodanikuühiskonna organisatsioonid, teadlased ja lõimumisega tegelevad spetsialistid.

Konverentsil esinevad rahvusvahelised tunnustatud eksperdid Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Suurbritanniast, Taanist, Lätist, Soomest, Rootsist, Prantsusmaalt ja Eestist, kes käsitlevad kultuuri, meedia, haridussüsteemi, tööturu ja kodanikuühiskonna rolli üle kultuuriliselt mitmekesise ühiskonna lõimituse toetamisel.


“Minu kodu, meie kodu: mis meid ühendab mitmekultuurilises ühiskonnas”
Kahepäevane meeldejääv ja väga informatiivne konverents on lõppenud! Aitäh kõigile ja järgmise korrani! 
Konverentsi viimase arutelu esinejad. Foto: Mollusk Media
"Kui riigil on ressursid, siis tuleks võimalikult paljudes keeltes meediasisu luua. Rootsis, ma arvan, et on pea 14–15 keeles meedia saadaval. Ja ka väljaspool seda riiki elavad inimesed saavad siis ju seda sisu kasutada," sõnab Melbiksis. 
"Rääkides kontekstist – pagulased ja teised, kes saabuvad mingisse riiki, ei mõista konteksti. Võib-olla nad ei taha olla ajalehe esiküljel, aga oleksid nõus olema kusagil tagapool. Anonüümseks jäämine on ka võimalik. Ma olen näinud suurepäraseid teleprogramme, kus näidatakse inimest inimesena, aga ei ole mingil juhul võimalik välja selgitada, kes see inimene on," ütleb Melbiksis.
"Ma ei ole näinud Eesti meedias ühtegi pagulast vastamas küsimusele, mis on globaalne lepe või mida üldse arvab mõni pagulane neist globaalsetest kokkulepetest," toob Melbiksis välja. 
"Kui rääkida ajakirjandusest ja kui seal kasutatakse termineid nagu "illegaalne pagulane", siis... keegi ei ole illegaalne. Ma ei saa sellega nõus olla!" räägib Melbiksis. 
"Igaüks teeb vigu. Sealhulgas ajakirjanikud. Meedia võib teha viga pagulastele, isegi, kui nad seda ei taha. Avaldatakse midagi, mis ei ole kontekstis ja asi võib lõppeda halvasti. Pagulaseks olemine ei ole inimese sisu, sest igal inimesel on oma elukutse, taust, etniline taust," ütleb Melbiksis. 
"Küll aga on eestlased ja lätlased ise pagulased olnud," ütleb Melbiksis, pidades silmas aega, mil mindi massiliselt paatidega Rootsi. 
"Me püüame pagulasi ühtsesse inforuumi liita. Nad on olemas, nad on ka inimesed, nad on lihtsalt sattunud ebatavalisse olukorda," sõnab Melbiksis. 
"Suurem osa Eesti ja Läti kohalikest ei olegi tegelikult oma silmaga pagulasi näinud," ütleb Melbiksis. 
"Pagulaste arv Eestis ja Lätis on väga väike. Meie statistika järgi on 20 aasta jooksul 411 inimest esitanud varjupaigataotluse Eestis ja Lätis 662 inimest," toob Melbiksis välja ja lisab, et ka ajaliselt on nende riikide kogemus pagulaste vastuvõtmisel väga lühike. 
"Kui on mingi grupp, kes elab teatud riigis, siis igal juhul soovitakse olla osa ühtsest inforuumist. Sama puudutab ka pagulasi," ütleb Melbiksis.
Didzis Melbiksis ütleb, et nende mandaadiks on pakkuda kaitset inimestele, kes on oma kodupiirkonnast olnud sunnitud ära minema ja asuvad kusagil mujal. "Meie regionaalne kontor asub Rootsis."
Järgmine kõneleja on Didzis Melbiksis.
Olesja Lagašina. Foto: Mollusk Media
"Mulle meeldiks, kui ka poliitilisi debatte edastataks kahes keeles – see oleks tehniliselt ju võimalik," ütleb Lagašina.
Ka Olesja Lagašina toob välja eelnevalt erakondade esindajate debatil kõneainet pakkunud teema sellest, kuidas poliitikud erikeelsetes (meedia)väljaannetes erinevat infot levitavad. 
"Vene ajakirjanikud Eestis on peaaegu alati olemas olnud. Nad on vähemuse esindajad ja neil on oma kultuuritaust. Loomulikult nende maailm on erinev eestlaste omast, aga siin tulekski luua ühine inforuum. Ma arvan, et nii eestlastel kui venelastel Eestis on ühiseid väärtusi, aga on ka vastuolusid," räägib Lagašina.
Olesja Lagašina sõnul põhinebki ETV+ kontseptsioon integratsiooni põhimõtetel.
"ETV+ ümber skandaali tekitamine näitab mulle tegelikku suhtumist rahvusvähemuste vastu." – Olesja Lagašina
"Miks peavad maksumaksjad maksma nende kanalite eest, mida nad ei vaata? Sellepärast, et neil kanalitel on sümboolne väärtus," leiab Lagašina venekeelsete kanalite näitel. 
Olesja Lagašina venekeelsest Postimehest räägib sellest, kas siinsed venelased tunnevad end koduselt ja kus üldse on kodu. 
"Kiirendi projektiga õnnestus meil mõjutada teisi tegijaid turul mõtlema teistmoodi ja nägema lootust, et venekeelne meedia ka sellist start-up'i mõtlemist üle võtaks," ütleb Proskurova. 
Proskurova toob välja kolm projekti, mis praegu töös: Nanook Leedust, HelloSolyanka Lätist ja Kisa FM Eestist. 
"Meil oli kolm tegevusperioodi. Kõigepealt rääkisime planeerimisest, siis brändimisest ja publiku leidmisest ning kolmas oli tootearenduse nädal. Ja siis me pidime ka testima seda, mida nad õppima olid," selgitab Proskurova. 
"Rääkides Balti meedia kiirendist, siis 2017. aasta kevadel lõime veebilehe, kus ükskõik, mis meediakanal, sõltumata keelest ja olemasolust turul, st. võisid olla ka uued tulijad, võisid taotleda projektis osalemist ja juhul, kui neil õnnestub võita, saaksid nad ka finantstuge ja õiguse osaleda programmis kolme kuu vältel. Meil olid väga huvitavad partnerid, kes aitasid meil projekte hinnata. Tahtsime lähtuda võrdsusest, mis oli ka juba valikuprotsessi sisse ehitatud," räägib Proskurova.
Proskurova räägib uuringust, mille fookuseks Baltikum ja siinsed start-up'id. 
Esimesena räägib Olga Proskurova. 
Diskussioon teemal "Ühine inforuum – millist rolli mängib valitsuse, kogukonna ja indiviidi jaoks?" algas!- Olga Proskurova, Aktis Strategy, Baltic Media Accelerator (Läti)- Olesja Lagašina, Rus.Postimees.ee (Eesti)- Didzis Melbiksis, UNHCR (Rootsi/Läti)- Moderaator: Petr Potchinchtchikov, Art Promotion Center, YLE Novosti
Aitäh kõigile erakondade esindajatele – oli huvitav debatt! Foto: Mollusk Media
Järgmine paneeldiskussioon pärast kohvipausi: Ühine inforuum – millist rolli mängib valitsuse, kogukonna ja indiviidi jaoks?
"Sõnad on selleks, et oma mõtteid ja motiive varjata. Teod on selleks, et neid motiive avada. Ma ei ole ühegi eelkõneleja siiani öeldud lausetega nõus," ütleb Neeme Kuningas debati lõpetuseks. 
"Ma arvan, et kõige rohkem peaksid kirjutama ja arvamust avaldama inimesed, kellel on konkreetselt isiklikud kogemused justnimelt nende positiivsete näidetega," ütleb Randjärv meedia mõjust lõimumisele rääkides. Lemming nõustub, kuid leiab, et vaja on ka laiemat pilti. 
Debati moderaator Urmas Vaino. Foto: Mollusk Media
"Kindlasti eestikeelne ühtne haridussüsteem oleks parim valik, aga mul kui eestivenelasel oleks huvi, et ma saan säilitada ka oma lapse identiteedi. Kui minu laps läheb Eesti kooli, võiks tal olla valikainena ka vene keel ja kultuur," ütleb Ladõnskaja-Kubits.
Debatt. Foto: Mollusk Media
"Kui sa pressiteadet vene keelde ei tõlgi, siis ükski venekeelne kanal seda ei kajasta," ütleb Ossinovski. 
"Vastutuse peaksid poliitikud ka võtma. See tähendab, et see inimene, kes läheb poliitikasse, peab olema hinges hea inimene, kes ei taha, et läheks edasi nii, nagu on siiani läinud. Ja meedia roll on ka siin väga oluline. Tasub vaadata sügavale enda sisse," räägib Izmailova.
"Mina jälgin nii eesti- kui venekeelset meediat. Aeg-ajalt saab ühe poliitiku sõnu tõlkida eri keeltes erinevalt," toob Ladõnskaja-Kubits välja ja lisab, et loodetavasti tulevad venekeelsesse meediasse peagi samad teemad nagu eestikeelses meedias. 
"Meedia ülesanne oleks tõsta üles mitte keelepõhiseid, vaid väärtustepõhiseid kogukondi," ütleb Helen Lemming. 
"Minu ettepanek on rohkem tähelepanu pöörata kultuurivaldkonnale ja huvitegevusele, et läbi nende tuua kokku erinevates kultuurides sündinud lapsed. Et nad saaksid ühises kultuuriruumis seista patriootlikult ühe riigi eest," ütleb Randjärv. 
Mis oleks see muudatus või hea stsenaarium just meedia kontekstis, mis võiksid integratsiooni Eestis suureneda? Mida oleks selle jaoks vaja teha, mis need meetodid oleks? "On loogiline, et venekeelne meedia vaatab Eesti pilti oma välja pealt ja eestikeelne meedia Eesti väljalt. Kahe kogukonna ootused on väga erinevad. Tuleb hakata arutama, kas need väljad on võimalik kokku viia juba maast madalast. Kui on, saamegi tulevikus ka ajakirjanikud, kes on samal väljal kasvanud," vastab Kristina Kallas. 
Izmailova: "Mul on tõsine kahtlus, et kas me ikka saame 100% tõenäosusega väita, et meie suured erakonnad tõsimeeli tahaks, et meie ühiskond oleks lõimunud. Sest kust siis tuleks hääled? Hääli püütakse saada erinevatest valijagruppidest, seega ma pole veendunud, et sisemine heatahtlik soov, et meil oleks ühtne ühiskond, on erakondade eesmärk."
Ossinovski toob välja huvitava punkti selle kohta, et eesti- ja venekeelne meedia võiks teha rohkem koostööd – see aitaks kaasa ka lõimumisprotsessidele. 
"Ma tahaks tulla natukene üldiselt üksikule. Kui räägime meediast kui abstraktsest suurest jõust, siis meedia tähendab konkreetseid ajakirjanikke ja inimesi, kes selle taga on. Tegelikult sõltub väga palju sellest, kui palju üks või teine ajakirjanik suudab süveneda teemasse," ütleb Randjärv arutelus selle üle, milline on meedia mõju lõimumisele. 
Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) – Sotsiaaldemokraatide jaoks on lõimumisküsimus midagi, mis toetub laiemale sotsiaaldemokraatlikulevundamendile. Kõik inimesed peaksid olema võrdsed. Ja oleme viimase 27 aasta jooksul väga palju tähelepanu pööranud eesti keele õppimisele. Seda on nähtud kui eesmärki omaette. Ideaalist oleme kahtlemata kaugel, aga oleme liikunud valdavalt õiges suunas.  
Laine Randjärv (Eesti Reformierakond) – Alustuseks räägin isiklikku. Mina olen pärit kakskeelsest perest ja olen integratsiooni oma nahal tunda saanud alates oma sünnihetkest. Minu ema on Moskvast tulnud Eestisse elama, minu isajuured on Raplamaal. Ja vaatamata sellele, et need kaks inimest on kokku saanud armastuse ja üksteise austamise baasil, on kummaski palju ürgset ja erinevat. Vägisi armsaks ei saa, on küll võimalik üksteist mõista, kui õpitakse ära teineteise keel ja kultuurijuured ning traditsioonid.Tulles erakonna programmi juurde, on hea meel, et uued tulijad on võtnud omaks Reformierakonna idee, et eesti keele õppimine annab võimaluse hakkama saada kõikidele inimestele, kes siin Eestis elavad. Ja ka need, kes on siin Eestis eestlastena sündinud – kui nemad ükskord lähevad teise riiki elama, siis ka nemad lõimuvad selles teises riigis. Ja samamoodi – tagasitulles tahaks olla omariigi kodanik. Mitme riigi kodakondsus on see, mille eest me seisame. 
Mihhail Kõlvart (Eesti Keskerakond) – Kohalikud venekeelsed inimesed on nõukogude aja tagajärg. Nad ei ole selle ühiskonna väärtus või ressurss, vaid tagajärg. Selle probleemiga tuleb tegeleda ja seda suhtumist on tunda poliitikute avaldustes ning meediaruumis. Seda tunneb iga venekeelne inimene, kes siin elab. Ma arvan, et ei ole päris adekvaatne seegi, et 21. sajandi Euroopas on aktuaalsed sellised mõisted nagu mittekodanik, mitte-eestlane. Järgmine samm oleks mitte-inimene. Hall pass on häbiplekk. Ja hariduses tuleks anda õpilastele rohkem võimalusi ja ressursse.
Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa Erakond) – Mida tähendab sõna lõimumine vene keeles? Seda sõna on väga raske vene keelde tõlkida. See tähendab, et kui tahame integratsiooniga tegeleda, on vaja valida sõnu, mida saab väga konkreetselt ja täpselt tõlkida vene keelde. Ma mõtlesin, et hakkan rääkima sellest, mida reaalselt on tehtud ja mille suunas liigume. Oleks vaja baasdokumenti, mis puudutab riigikeelt. Ja teine oluline dokument on lõimumiskava. Ja ilmselt minu jaoks peamine lõimumisprojekt, mis sel aastal sai realiseeritud, on eesti keele majad. Millega tegu? See on protsess, mis käivitus mitu aastat tagasi, sest kui riik nõuab, et peaks oskama eesti keelt, peaks olema inimestele see õppimisvõimalus ka kättesaadav, tasuta.  
Neeme Kuningas (Eesti Vabaerakond) – Ei väljenda praegu erakonna seisukohti, sest just sel hetkel on Vabaerakonna esinduskogu Põlvas programmi arutamas. Ma juba tunnetan siin sõnas "lõimumine" üsna ammu sellist keeleloogika vastuolu. Lõimumine oleks eesti keeles kui mingi protsess, mis käib, mida on võimalik jälgida, analüüsida, hinnanguid anda. Aga õigem oleks sõna lõimimine. Me ei istuks siin praegu, kui selle asjaga oleks kõik korras. Järelikult on vaja tegeleda just lõimimisega. Siinkohal luban ka edaspidistes küsimustes olla pigem filosoofiline kui praktiline.
Züleyxa Izmailova (Erakond Eestimaa Rohelised) – Nõustun mitmes punktis eelkõnelejaga. Aga mis puudutab Roheliste seisukohti, siis peab tunnistama, et Eestimaa Rohelised ei erista rahvusi kui selliseid. Meie roheline poliitika on üles ehitatud terviklikule vaatele. Mida arvame lõimumisest? See puudutab haridust. Keeleõpe peab algama juba lasteaias, aga see ei tohi olla pealesunnitud. Peame austama teiste rahvuste esindajaid, kui neil on soov oma identiteeti ikkagi säilitada. Paratamatult on aastakümneid Eestis toimunud pigem vastupidine. Ka meedial on olnud selles väga suur roll. Mul on väga kahju, et täna ei ole EKRE esindajat siin saalis, oleks olnud huvitav temaga debateerida. Aga arvan, et täna võiksime leida siin ühise keele väga paljude teiste erakondadega. See küsimus on erakondade ülene ja peaks olema käsitletud vägagi otsustavalt. Ja roheliste poolt mainiksin veel seda, et õpetajate roll on väga oluline, seega nüüd – tegudele!  
Kristina Kallas (Eesti 200) – Põhiline teema on eraldatus koolivõrgus. See oli meil manifestis kirjas, et on ammu aeg selle eraldatusega tegeleda. Jätkuv murekoht on seotud ka kodakondsusega, seega peaks keskenduma sellele, et Eesti ei väljastaks enam halle passe. Ja samuti võiks paluda loobuda hallist passist neil, kel see praegu on. Aga tahaksin öelda ka seda, et venekeelset elanikkonda puudutavad ka kõik muud Eesti olulised teemad.  
Helen Lemming (Elurikkuse Erakond) – Meil on väga demokraatlik erakond, kus arvestatakse kõigi arvamusi. Meie põhilised lähtekohad on kogukondade tunnustamine, mis on ka lõimumise seisukohalt väga oluline teema, ja teine teema on hariduse teema. Me tahame uuendada haridust selliselt, et oleks rohkem valikuvabadust, rohkem loomingulisust, kriitilist vaadet
Jaak Madison ei saagi kahjuks debatist osa võtta, seega EKRE esindaja sel korral puudub. 
Erinevate erakondade esindajate debattModereerib Urmas Vaino.- Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)- Mihhail Kõlvart (Eesti Keskerakond)- Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa Erakond)- Laine Randjärv (Eesti Reformierakond)- Jaak Madison (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) *puudub- Neeme Kuningas (Eesti Vabaerakond)- Züleyxa Izmailova (Erakond Eestimaa Rohelised)- Helen Lemming (Elurikkuse Erakond)- Kristina Kallas (Eesti 200)
Peatselt algab lõunapaus ning pärast seda toimub erinevate erakondade esindajate debatt! Debati teemaks on "Meediatormide mõju lõimumisele ja kuidas sellega toime tulla?". Ootame põnevusega! 
Tundub, et Igor Merheim-Eyre on ka täna konverentsiga rahul. :) https://twitter.com/MerheimEyre/status/1063341239263735808
"Elav raamatukogu: stereotüüpide purustamine mõistmaks mitmekesisust"Ronni Abergel (Human Library Organization)Töötuba tutvustab elava raamatukogu põhimõtet ja kuidas on võimalik ise terve raamatukogu organiseerida. Kohal on ka päris elav raamatukogu raamatutega, kes jagavad teiega oma lugu ja on avatud vestluseks.Elav raamatukogu on terves maailmas levinud sotsiaalse muutuse liikumine. Idee seisneb selles, et raamatuteks on päris inimesed, kellega on võimalik vestelda. Sellise vestluse kaudu on võimalik tutvuda inimestega, kellega varem poleks võib-olla olnud võimalik kohtuda.
"Integratsioonistrateegiate rakendamine: õppetunnid, väljakutsed ja lahendused"(Moldova, Kõrgõzstan, Gruusia)OSCETöötoa eesmärk on jagada kogemusi integratsioonipoliitika rakendamisel Eestis, Gruusias, Kõrgõzstanis ja Moldovas. Töötoas keskendutakse märkimisväärsete väljakutsete ja efektiivsete lahenduste ning algsete plaanide ja nende rakendamise vaheliste võimalike lünkade kaardistamisele ja arutlemisele Samuti tõstatatakse küsimusi seoses rahvusvähemuste ja laiemalt kodanikuühiskonna osalusega integratsioonipoliitika arendamisel ja rakendamisel.
"Noorte toetamine – vahend, millega parandada enamus- ja vähemusrahvuse suhet ning tugevdada ühiskonna sidusust"Tereza Freidingerová, Ph.D. ("People in Need", sotsiaalteaduste valdkond, Karli Ülikool)Töötoas näidatakse, milliste tegevuste kaudu saab toetada noorte meedia loomis- ja edastamisoskusi – nemad kui potentsiaalsed ja tõelised arvamuste kujundajad enda suhtlusringkonnas – selleks, et rikastada ja toetada tasakaalukamat avalikku arutelu rände, integratsiooni, enamus- ja vähemusrahvuste teemadel Tšehhis. Töötoas tutvustatakse projekti "People in Need" tööd noortega – ajakirjanduse üliõpilaste ja teise põlvkonna sisserändajate liidritega.Töötoa esimeses osas tutvustatakse tööd, mida tehakse projektis "People in Need" koostöös Praha Karli Ülikooli sotsiaalteaduste teaduskonnaga üliõpilaste ja tulevaste ajakirjanike harimises. Tutvustatakse kursust "Meedia ja ränne", mis tegeleb rändeteemade kajastamisega.Töötoa teises osas keskendutakse teise põlvkonna, enamuses Vietnami päritolu sisserändajatele, kes on kõige suurem Euroopast väljastpoolt Tšehhi sisserännanud etniline grupp. Töötoas esitletakse nende rohujuuretasandi (altpoolt üles) tegevusi ja liikumisi, mille abil tullakse toime kaksikidentiteedi, ühiskonnas ebaselge ja igapäevaselt meelde tuletatud "võõra" positsiooniga.
"Narratiivide lõhe vähendamine kultuuri ja kommertstegevuse kaudu"Victoria Preston, (King’s College London) Igor Merheim-Eyre, (International Republican Institute)Hiljutised uuringud vene ja teiste meedia(väljaannete) narratiivide kasutusest näitavad, et need tekitavad lõhet Balti ja Visegradi riikide (Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari) kogukondade vahel.Töötoa esimeses pooles näidatakse, millised on need tänapäeva sotsiaalsed haavad ja lõhed, ning milliseid narratiive kasutavad ära erinevad meediaväljaanded.Töötoa teises pooles arutatakse juhtumiuuringuid, kuidas kasutatakse neutraalseid kolmanda osapoole vektoreid teistes riikides, näiteks kommertstegevus, inglise keele õpetamine, kunst ja muusika, et kasvatada vastastikust mõistmist ja leida kompromissi (osalejad võivad ise kaasa tuua juhtumiuuringuid, mida nad tahaksid arutada).Grupiarutelus keskendutakse sellele, mida võiks teha Eestis ja teistes Balti riikides selleks, et kasvatada vastastikust mõistmist erinevate keelegruppide vahel. Töötoa lõpuks loodetakse jõuda 3 või 4 konkreetse ettepanekuni tulevaseks arutlemiseks.
"Praktiline töötuba: "oma" ja "võõra" mõistet lahti mõtestades"Dr. Daria Bahtina, (California Ülikool, Los Angeles)Mis on mehe roll peres? Kuidas te tähistate jõule? Vastuseid nendele ja teistele sarnastele küsimustele võib kasutada inimese etnilise kuuluvuse määramiseks. Kas sellised küsimused on ka päriselt kasulikud – seda arutataksegi töötoas. Imiteerimismängu käigus võrreldakse uskumusi ja tavasid, mida me arvame enda ja teiste kohta olevat tõesed. Töötoas osalejad saavad ise katse-eksituse teel järele proovida, kas nende oletused selle kohta, kuidas moodustuvad sotsiokultuurilised grupid ning kuidas neid säilitatakse, vastavad tõele. Lisaks sellele, et õpitakse ära tundma neid spetsiifilisi kategooriaid, mis on tähtsad sotsiaalse grupi tunnustatud liikmeks saamiseks, üritatakse suurendada enda sotsiaalse klassifikatsiooni tajumise sügavust ja edendada osalemisuurimusi teadlikkuse suurendamise vahendina.
Tänane esimene sessioon on lõppenud! Järgneb kiire kohvipaus, pärast mida algavad paralleelsed töötoad. 
"Me peame lõpetama jutu tolerantsusest ja lihtsalt üksteist austama. Kui ma tolereerin kedagi, siis ma annan teisele justkui teada, et no hästi, ma kannatan sind välja. Ma tolereerin sind. Aga see on suhtumise küsimus – ma võin väita, et ma tolereerin sind, aga see ei tähenda, et ma austan sind," toob Petr Potchinchtchikov välja huvitava mõtte. 
"Pean ütlema, et mul on selline egoistlik suhtumine. Arvan, et parim lahendus kõigi jaoks on see, et muutke oma elu õnnelikuks, realiseerige enda unistused ja kui te seda ei tee, siis lõpetage see mitte-tegemine," ütleb Petr Potchinchtchikov.
Petr – kas peate keelekursuseid mõttetuks? "Oleneb. Inimese enda motiveeritus ja samas ka õpetamise kvaliteet mängivad siin olulist rolli." 
Me muudame vahepeal üksikisikuid, kuid kuidas muuta masse? Triin Ulla vastab: "See on nagu maagia, vähemalt noorsootöös. Tuleb inimesi kaasata. Siis lähevad need noored inimesed koju, räägivad vahvast projektist, kus nad käisid. Niimoodi hakkab info levima."
Arutelu. "Taanis on integratsioon suureks väljakutseks. Meil on vaja enam algatusi leidmaks neid kohti, kus me suudame ühisele arvamusele jõuda. Ma arvan, et peaks vähem tähelepanu pöörama erinevustele ja keskenduma sarnasustele," vastab Petr Potchinchtchikov küsimusele, kuidas on lood integratsiooniga Taanis. 
"Integratsioon ei ole sümmeetriline protsess, vaid see mõjutab inimesi erinevalt. Meil ei ole võimalik vähemusi integreerida, vaid me peame integreerima enamusrühma. Võtmeks on kontakt!" lõpetab Ulla. 
Petr Potchinchtchikov. Foto: Mollusk Media
Ronni Abergel. Foto: Mollusk Media
Triin Ulla. Foto: Mollusk Media
Ulla toob välja, et projektis osalenud noored olid aktiivsemad kui noored üldiselt ning pärast kohtumisi paranes noorte oskus heade suhete loomiseks teise etnilise taustaga noortega.
"Noortel on suur huvi õppida keeli ja õppida tundma teist etnilist päritolu noori. Nad on väga huvitatud koostööst või suhtlemisest teisest rahvusest noortega," räägib Ulla. 
"Mida me oleme järeldanud? Eesti- ja venekeelsete noorte profiil ei olnud sarnane. Neil oli vähe pidevaid kontakte teise etnilise taustaga noortega," ütleb Ulla. 
"Tegemist on mitteformaalse haridusprogrammiga, samas ka lõimumisprogrammiga," räägib Ulla programmist. 
"See on parim lõimumisprogramm Eestis. Ma tean, et see on natuke provkatiivne, aga ma ise seda programmi nii ei nimetanud," selgitab Ulla. 
Triin Ulla alustab. "Läbi Archimedese sain teada sellisest programmist nagu "Youth meetings"."
"Kes on see kõige parem inimene, seletamaks, mida kujutab endast Soome, Eesti või Saksa ühiskond? Arvatavasti kohalik inimene," lõpetab Potchinchtchikov.
"Kui ma olen hästi orienteeruv, siis peab mul olema ka motivatsioon. Ma pean aru saama, et see on koht minu jaoks. Siin ma kujutan ette oma tulevikku. Ja motivatsioon paneb inimesi ka keelt õppima. Siin on väga oluline, et ühiskond oleks kaasav. Ma võin küll arvata, et mul on siin tulevikku ja minu lastel on tulevikku, mida me vajame, et luua lõimumist toetav ühiskond," räägib Potchinchtchikov. 
"Esimene küsimus on loomulikult, mida tähendab üldse integratsioon? Mina arvan, et mitte kedagi ei saa lõimida. Inimesed peavad ise end lõimima," ütleb Potchinchtchikov. 
"Miks ma arvan, et oskan teile siin praegu Soome integratsioonist rääkida? Ma olen ühelt poolt tõlk ja enamik minu klientidest on inimesed, kes otsivad poliitilist varjupaika. Ja mõned on ka need, kes juba elavad Soomes. Aga ma arvan, et ma saan sealt mingi pildi, milliseid inimesi peaks integreerima," räägib Potchinchtchikov.
"1994. aastal ma kolisin Soome. Soome keelt ma siis ei osanud. Aga miks ma kolisin? Ma ei tahtnud Vene armees kaks aastat teenida," räägib Potchinchtchikov oma Soome kolimise tagamaast. 
Järgmisena võtab sõna Petr Potchinchtchikov, kes ütleb, et palus end moderaatoril mitte tutvustada ja teeb seda ise: "Iga hommikul joon ühe topsi viina ja panen Putini pildi endale ette!" alustab Potchinchtchikov kerge hommikuse huumoriga. 
"Raamatukogus on üks reegel, mida tuleb respekteerida – peab vaikselt olema! Aga see on tegelikult vana suhtumine. Nüüd on raamatukogu koht, kuhu tuleme kokku ja räägime. Kohtume ka inimestega, kellega muidu kunagi ei kohtuks," ütleb Abergel.  
"Aju teeb meiega trikke ja meil tuleb luua selline keskkond, kus me kõiki tabusid eirame. Me peaksime üksteist tundma õppima," jagab Abergel soovitusi. 
"Me teeme kogu aeg oma peas hinnanguid naabrite kohta, teiste inimeste kohta ja eriti inimeste kohta, kes paistavad teistmoodi," ütleb Abergel. 
"Kas teadlikult või mitte, suhtume teistesse mingite (stereotüüpsete) eelarvamustega. Meie püüame luua ühtsust ja ühist pinda. Elades erinevates riikides, oleme me siiski sarnased," ütleb Abergel. 
"30 korda aastas kohtume inimestega koolides, raamatukogudes ja mujal. Need inimesed on pärit 80 riigist," räägib Abergel. 
"Kui meil oleks head suhted, siis me ei võitleks üksteise vastu. Meie eesmärk oli kutsuda kokku inimesed, kes meie arvamuse järgi ei meeldi üksteisele, olgu siis erineva poliitilise vaate, religiooni vms põhjal. Ja me otsustasime, et proovime luua turvalise keskkonna, kus nad kõik oma erisustega välja tulevad ja neisse ei suhtuta hinnanguliselt. Nii lõimegi n-ö Inimeste Raamatukogu," selgitab Abergel. 
Ronni Abergel tutvustab meile sellist meetodit ja ühigut nagu Inimeste Raamatukogu/Inimraamatukogu. 
Järgmisena paneeldiskussioon "Mis aitab luua kaasavat kodanikuühiskonda?"Osalevad: - Ronni Abergel, Human Library Organization (Taani)- Petr Potchinchtchikov, Art Promotion Center (Soome)- Triin Ulla, Noortekohtumised (Eesti)- Moderaator: Marten Lauri, Siseministeerium
"Kõigil meie inimestel peab olema meie ühiskondades võrdselt hea elada. vajadusel peame ulatama nõrgematele käe ja tegema endast kõik, et ebavõrdus väheneks! Iseäranis väikeses Eestis ei saa jätta kedagi maha. Soovin teile sisukat konverentsi ja edukaid arutelusid!" lõpetab Ratas oma videotervituse. 
"Ma usun, et teil on kahe päeva jooksul palju võimalusi jagada omavahel parimaid praktikaid, arutada parema integratsiooni jaoks olulisi küsimusi ning leida nende jaoks parimaid lahendusi. Sidusus ja ühtsus vajab palju tööd ja pingutusi," ütleb Ratas.
"Ma usun, et pole paremat aega siin nende teemade üle arutamiseks, kui seda on meie Eesti Vabariigi 100nda sünnipäeva aasta! Ma tänan ja tunnustan kõiki inimesi, kelle töö ja panus on aidanud sellel üritusel teoks saada! Mul on väga kahju, et pean edastama oma tervituse video teel – tuhat vabandust," alustab Ratas.
Eesti peaminister Jüri Ratas on saatnud väikese tervitusvideo!
Konverentsi teine päev algas!
Konverents on tänaseks lõppenud! Palju õnne kõigile laureaatidele ning suur aitäh esinejatele. Homme hommikul kell 9.30 kohtume ja jätkame järgmiste põnevate ettekannete ja diskussioonidega! 
Kategooria "Lõimumisvaldkonna või rahvusvähemuste kultuuri noore tegija preemia" – Laureaat on Anna Mironova! Palju õnne! 
Kategooria "Kontaktide soodustamine eesti ja eesti keelest erineva emakeelega elanike vahel" – Laureaadid on MTÜ Eriline Maailm ja Sillamäe Lastekaitse Ühing! Palju õnne!
Kategooria "Eestis elavate rahvusvähemuste kultuuride tutvustamine Eesti avalikkusele" – Laureaat on Ida-Virumaa Integratsioonikeskus! Palju õnne! 
Sel aastal laekus konkursile 25 taotlust. 
Paneel on lõppenud ja nüüd algab väga eriline osa – lõimumisvaldkonna 2017.–2018. aasta meedia- ja arenduspreemiate üleandmine!
Eva K. Ponomarjov: Enam ei piisa lihtsalt heast ideest. Peab olema ka püsivust ja sihikindlust. Maailm muutub!
Kuidas võita globaalses talentide jahis? Tiit Tammaru vastab: "Riigi tasemel on see arusaadav, iga riik tahaks olla parim maailmas. Aga tulemus on tegelikult ebaõiglus. Ma ei teagi, kuidas sellesse poliitikasse suhtuda, mul on selles osas vastakad tunded."
Viimase paneeli esinejad on lõpetanud – aeg küsimusteks ja vastusteks!
"Üle 100 tüdruku on läbinud selle progammi – erineva taustaga, erinevatest kohtadest, Võrust Narvani. Üle 70 kõneleja ja juhendaja on erinevatest kohtadest, erineva taustaga, et avada nende tüdrukute potentsiaali," räägib Ponomarjov.
Suhtumine. Lähenemine. Mõtteviis. "Seda tuleb senisest veelgi rohkem harjutada. Segregatsioon algab 3aastaselt, aga 13aastaste tüdrukutega tegeleme meie ja me läheneme sellele nii, et mõtteviis muutuks kasvavaks mõtteviisiks," räägib Ponomarjov.
"Kui me ei kohtu erinevate inimestega, siis me ei usu, et me võime olla erinevad." – Eva K. Ponomarjov.
"Kuigi meil on tüdrukuid nii eesti kui vene koolidest, on programm ingliskeelne ja nii on kõik keeleliselt võrdsed," räägib Ponomarjov. 
"Me valmistame ette tulevasi liidreid ja liigume edasi väga kiiresti – õppimiseks kasutame vaid nelja kuud," ütleb Ponomarjov. 
"Superheroes tähendab lihtsustatult öeldes demonstreerimist Eesti 13–17aastastele tüdrukutele, mida nad saavad oma eluga teha," selgitab Ponomarjov. 
Eva K. Ponomarjov alustas ja hakkab näitama videot!
"Tallinn on üks linnadest, kus viimase 20 aasta jooksul segregatsiooni tase kõvasti kasvanud on," ütleb Tammaru. 
"Aga mida tähendab see ebavõrdsus? See tähendab, et aina raskem on kasutada sotsiaalruumi mobiilsust. Liikuda mööda karjääriredelit, liikuda paremasse elupaika," ütleb Tammaru. 
"Aga miks ebavõrdsus kasvab? Globaliseerumine on suurenenud, tööturg on muutunud vähem seotuks koduturuga ja rohkem seotuks globaalse turuga. Mida see inimeste jaoks tähendab? Globaalsel tööturul käib talendijaht, otsitakse oskustega inimesi. See on seotud erinevate uute töökohtade ja IT-valdkonnaga. See võimaldab ka palgataseme erinevusi," selgitab Tammaru. 
Tammaru selgitab, et sarnased inimesed tahavad olla sarnaste hulgas. Sarnane tõmbab sarnast. Aga seda suundumust on väga raske eraldada mündi teiselt poolelt ja see on diskrimineerimine. Kui eelistame sarnastega koos olla, lükkame kõrvale need, kes on meist erinevad. 
"Kõik põhineb oskustel ja oskused on seotud sissetulekutega." – Tiit Tammaru.
"Oluline on siin märkida, et segregatsioon erinevates valdkondades on omavahel seotud. Me ei saa valdkonnast aru enne, kui oleme aru saanud ka teistest valdkondadest," selgitab Tammaru. 
"Ma tahaks rääkida nendest uuringutest, mida oleme kolleegidega läbi viinud ja mis on sel aastal avaldatud. Ja ma tahaks võib-olla ka konverentsi teema peapeale keerata – mis toimub Euroopa linnades? Miks rääkida ainult Eestist?" toob Tammaru välja. 
"Ma ei hakka näitama graafikuid, aga tahan integratsiooni ja segregatsiooni protsessidest rääkida," ütleb Tammaru. 
Järgmisena saab sõna Prof Dr Tiit Tammaru. 
Yves Breem võtab teema kokku sellega, et tuleb:1. Kasutada sisserändajate oskusi. 2. Arendada sisserändajate oskusi. 3. Aktiveerida ja tunnustada sisserändajaid ning nende oskusi. 
Yves Breem. Foto: Raul Mee.
Diskrimineerimine. "15% sisserändajatest peab end diskrimineerituks. Eestis on see osakaal umbes sama," räägib Breem. 
"Seal, kus on keelekursused kättesaadavamad, on 10% tõenäolisem, et immigrandid saavad tööd," ütleb Breem. 
Samas tõstatab Breem küsimuse, et miks on mõned kõrgharidusega immigrandid halvemas olukorras riigis sündinud inimestega võrreldes. 
Breem räägib, et lisaks heale töökohale on ka töö kvaliteet väga oluline. "On olemas erinevad töökvaliteedi hindajad, aga võib öelda, et immigrantide töökvaliteet on võrreldes riigis sündinud inimeste töökvaliteediga vilets."
"Mõned grupid on vähemsoodsas olukorras, näiteks välismaal sündinud naised, sest esiteks on nad välismaal sündinud ja teiseks on nad naised. See on väga suur probleem nii Eestis kui enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides," räägib Breem. 
"Immigrandid integreeruvad tööturule tõenäoliselt teistest halvemini ja nii on see ka Eestis." – Yves Breem.
"Veel üks näide on töötuse näitaja. Töötuse määr on teine indikaator, mida kasutame. Kõikides Euroopa Liidu riikides on see suur probleem," lisab Breem. 
"Peamine indikaator, mida kasutasime tööturule integreerumisel, oli muidugi tööhõive. Tööhõive on võtmeteguriks rändajate integreerimisel keskkonda," ütleb Beem.  
"Kõigepealt, millest me räägime, kui räägime multikultuursest ühiskonnast? OECD on ühiskond, mis koosneb nii välismaal sündinud inimestest kui ka kodumaal sündinud inimestest. Eesti kontekstis oleks oluline mainida seda, et sünnikohta hinnatakse selle järgi, kus inimene on sündinud ehk kaasaja piiride järgi," alustab Breem. 
Yves Breem, OECD tööhõive ja sotsiaalküsimuste peadirektoraat alustab. 
Millised on takistused tööturule jõudmiseks ja millised on võimalused nende takistuste ületamiseks on teemad, millest kohe rääkima hakatakse. 
Paneelis osalevad: - Yves Breem, OECD tööhõive ja sotsiaalküsimuste peadirektoraat- Prof Dr Tiit Tammaru, Tartu Ülikool (Eesti)- Eva K. Ponomarjov, Superheroes (Eesti)- Moderaator: Kelly Grossthal, Inimõiguste Keskus
Kohe lõppeb kohvipaus, misjärel algab järgmine paneeldiskussioon teemal "Mitmekesisus ja kaasatus tööturul – mida see annab ja kuidas selleni jõuda?"
Matthias Colloseus. Foto: Raul Mee.
"Me püüame avada kõigile võrdsed võimalused ja laststest rääkides – neile tuleb meil õpetada õiglust ja ebaõiglaste olukordade ära tundmist ning nende olukordadega tegelemist," räägib Colloseus.
"Kui me endalt küsime, milline on keele tähtsus osaluse vaatevinklist, siis tuleb tunnistada, et perekonnad on väga erinevad, kasutatakse erinevaid keeli. Meil on ka mõningaid piirkondi või kvartaleid, kus kasutatakse teisi keeli ja mis on piisavalt levinud, et seal selle teise keelega toime tulla. Näiteks Berliinis mõnedes kvartalites türgi keel. Linnades saab hakkama muidugi ka inglise keelega," ütleb Colloseus.
"Viisime selle aasta juunis läbi ühe uuringu oma lasteaedades ja esitasime neile küsimustiku, kus üks küsimustest puudutas perekonna keelte arvu ehk seda, mitut keelt laps kodus räägib. Tulemus üllatas meid kõiki. Selgus, et pool meie kolleegidest töötab sellistes lasteaedades, kus on 6–10 keelt rääkivaid lapsi. Kui paar aastat tagasi räägiti sellest, kas Saksamaa on sisserändajate riik või mitte, siis meie statistika vastab sellele küsimusele täielikult," räägib Colloseus.
Vilma Bačkiūtė. Foto: Raul Mee.
Järgmisena võtab sõna Matthias Colloseus Saksamaalt.
"Noored inimesed Euroopas ja maailmas on üha enam mitmekeelsed. Peaksime aitama noortel parimal moel keeleoskusi arendada!" ütleb Bačkiūtė lõpetuseks.
"Meie kõige suurem väljakutse on aga leedukate väljaränne teistesse riikidesse. Meile küll meeldib, et leedukate kogukonnad on paljudes riikides. Näiteks Iirimaal on võimalik leedukeelses koolis käia. Iirlased on reaalsusele silma vaadanud ja hakanud leedu keelt õpetama ka koolis võõrkeelena," toob Bačkiūtė välja ja lisab, et siiski tekitab noorte Leedust lahkumine muret.
"Kui läheme tagasi viimase rahvaloenduse juurde 2011. aastal Leedus, oli meil üsna homogeenne ühiskond. 84% elanikest vastasid, et neil on Leedu päritolu ja meie suurim rahvusgrupp on poolakad. Venelased on lähedal sellele numbrile, aga venelasi käsitletakse pisut valesti, sest erinevates küsimustikes venekeelsed inimesed Leedus ei seo end Venemaaga. Nad on venekeelne elanikkond, kel võivad olla väga erinevad juured. Viimane küsitlus Leedu kolmes suuremas linnas andis aga kodukeelte arvuks märksa suurema arvu, kui statistika seda näitab," räägib Bačkiūtė.
"Ma arvasin, et 100 aastat Balti riike tuleks paremini ära kasutada ja kontrollida reaalsust. Mõnikord elame nagu minevikus, aga arvan, et me ei peaks minevikus elama. Haridus puudutab põhiliselt tulevikku," alustab Bačkiūtė.
Järgmisena saab sõna Vilma Bačkiūtė Leedu haridus- ja teadusministeeriumist.
"Riia linnas on lätikeelsetesse lasteaedadesse väga raske kohti saada, küll aga saab kenasti kohti venekeelsetesse lasteaedadesse. Lätlased on seega lausa sunnitud oma lapsi venekeelsetesse koolidesse panema," toob Spolitis välja huvitava fakti.
"Kui vaadata keelepoliitikat Lätis, siis Eesti ja Läti keelepoliitikad on seotud väga palju ühe inimesega, kelle nimi oli Paul Schiemann. Ta esindas muu hulgas baltisaksa parteid, aga ta oli ka Euroopa vähemuste komitee liige. Tema tegigi ettepaneku vähemuste kooli loomiseks, mis võimaldas vähemustel saada koolitust oma emakeeles. Tema mõtted kandsid päris ilusaid vilju, aga see kõik lõppes 15. mail 1934, pärast Läti riigipööret. See oli Läti elus väga suur muutus ja kõik allutati n-ö lätistamise poliitikatele. Keeleliste vähemuste esindajad olid väga lihtsad sihtmärgid – juudid ja sakslased olid esimesed, kes sel ajal Lätist ära läksid. Ja mis siis edasi toimus? Loodi venekeelsed koolid ja Läti koolid, umbes samamoodi, nagu ka Eestis," räägib Spolitis veidi ajaloost.
Järgmisena esineb Veiko Spolitis Läti parlamendist.
"Viimaks tahaks öelda ühe asja, mis puudutab kogemuse põhjal õppimist. Õpime kogu aeg oma kogemusest, oma naabrite kogemusest, aga me ei püüa ellu viia mudeleid, mis võivad näida või tunduda headena ja mida kasutatakse mujal. Kui vaadata kõiki faktoreid, mis puudutavad keeleõpet ja lõimumist, siis näiteks Kanadal ja meie naaberriikidel on oma mudel. Aga me peaksime leidma ka Eesti jaoks oma mudeli," ütleb Kärtner lõpetuseks.
"Näeme, et põhiprobleemiks on praegu see, et kui olete õppinud näiteks soome või rootsi keelt põhikoolis, ei ole võimalik sellega jätkata gümnaasiumis. Tuleks uurida, kas riigigümnaasiumid võiks pakkuda suuremat valikut võõrkeeli või saaks ehk kasutada e-õpet," arutleb Kärtner.
Mis toimub keeleõppega tänapäeval? Mul on tunne, et eestlaste hulgas valitseb pidev hirm, et iga uus keel tuleb emakeele asemele, mitte selle kõrvale. Ülikoolid liiguvad vaikselt kõrghariduses eesti keele asendamisele inglise keelega. Aga peame teadvustama fakti, et uus või teine keel ei välista emakeelt," ütleb Kärtner.
"Praegu võime öelda, et enamik koole Eestis annavad haridust eesti keeles. 74 koolis käib õpe vene keeles, kaheksas koolis inglise keeles, üks kool on soomekeelse õppega ja on olemas saksa keele osakond Tallinna Saksa Gümnaasiumis. Selleks, et horisonti laiendada, peaks me aru saama, et igasuguse väikese rahva saatuseks on olla mitmekeelne. Kui räägime lõimumisest, keeltest, siis on meie fookus liiga palju vähemustel ja immigrantidel, aga rääkides haridus- või keelepoliitikast, peame vaatama ka võõrkeeli ja oluline on rõhutada, et kolme keele oskus on olnud Eestis juba alates 20. sajandi algusest. Sajandi alguses olid olulised vene ja saksa keel, praegu võtab rolli inglise keel," räägib Piret Kärtner.
Paneelist võtavad osa Piret Kärtner Eesti haridus- ja teadusministeeriumist, härra Veiko Spolitis Läti parlamendist, Vilma Bačkiūtė Leedu haridus- ja teadusministeeriumist ja Matthias Colloseus The German Caritas Association'ist.
Konverents jätkub. Rääkima hakatakse Balti mitmekultuurilise ja mitmekeelse haridussüsteemi võimalustest.
Ka ühe homse töötoa läbiviija Igor Merheim-Eyre on Twitteris avaldanud heameelt konverentsil osalemise üle. https://twitter.com/MerheimEyre/status/1062984188037660672
Homne esineja Didzis Melbiksis Twitteris: https://twitter.com/didzis_m/status/1062980692559216640
https://twitter.com/CanadaEstonia/status/1062997779428139008
Lõunapaus ning muljete vahetamine. 
Järgneb arutelu, kus moderaatori ja kohalolijate küsimustele vastavad Keith Banting, Daria Bahtina ning Marek Tamm. 
"Lõimumine on suures osas seotud hariduse ja õppimisega, seetõttu enamik meie soovitusi puudutavad haridussüsteemi. On väga hästi teada, et integratsioonipoliitika peab olema suunatud, kahepoolne. Mõlemad pooled peavad olema sellest teadlikud," ütleb Tamm. 
"Kultuuriidentiteet sünnib kultuurikogukondades. Iga kaasaegne ühiskond on multikultuurne selles tähenduses, et mitu integreeritud kogukonda jagatud territooriumil on paralleelselt ja üks kultuur on domineeriv," selgitab Tamm. 
Daria Bahtina. Foto: Raul Mee. 
"Me oleme kõik mitmekultuurilised. Ei ole ühtegi tõelist homogeenset kultuuri maailmas ja põhiline on see, kuidas me selle reaalsusega toime tuleme," ütleb Tamm. 
"Uurimisküsimus on see, kuidas parimal moel integreerida venekeelset elanikkonda ja uusmigrante Eesti ühiskonda," alustab Tamm. 
Järgmisena esineb Dr Marek Tamm Tallinna Ülikoolist. Üks projektidest, millega Marek Tamm tegeleb, on sõltuvus sisserändajatest Eestis nii tööandjate kui hariduse poolelt. 
"Tundub, et need, kes on paremini integreerunud, mõistavad end paremini. Need inimesed kommenteerivad hästi palju, nende kommentaarid on detailsed," lisab Bahtina veel venelaste näitel. 
"Vähemus ei soovi väga suurt ühtsust enamuselanikkonnaga," räägib Bahtina eestlaste ja Eestis elavate venelaste näitel. 
Suhe iseenda ja teiste vahel. "Teisi võib kasutada iseenda peeglina selleks, et aru saada, kes me oleme. Vaatame teiste inimeste reaktsiooni meie kohta ja kujutame ette, mida nad meist mõtlevad. See on väga hea vahend, et aru saada omaenda identiteedist," räägib Bahtina. 
"Ma tahaks rääkida metoodikast, mida oleme oma eksperimentaalses uuringus kasutanud. Ja tahaks rääkida sotsiaalsetest piiridest, mis võivad meid nii liita kui ühendada. Lisaks tahan rääkida vähemusest ja enamusest," alustab Bahtina. 
Järgmisena esineb Dr. Daria Bahtina, California Ülikool Los Angeleses (USA/Eesti).
Keith Banting (Kanada). Foto: Raul Mee. 
"Mida võiksime Eesti kohta öelda? Mina arvan, et Eesti liigub praegu samas suunas, kuhu enamik Lääne-Euroopa riike. Kui võtta 1991. aasta, siis võiks öelda, et Eesti lõimumine oli väga lähedal rahvusvähemuse mudelile. Oli venekeelne vähemus, kellel olid omad keeleinstitutsioonid, omad teenused. Ja üks võimalik mõtteviis võiks olla, et see oligi rahvusvähemuse mudel. Aga minu jaoks on huvitav, et Eesti on liikunud immigrantide lõimumismudeli suunas," räägib Banting. 
Banting toob näiteks kolm poliitikut, kes multikultuursuse teemal sõna võtnud. Foto: Kuvatõmmis. 
Keith Banting tutvustab multikultuursuse poliitika indeksit. 
"Kui mõelda multikultuursuse poliitika arengutele, algab see kõik 19ndast–20ndast sajandist, kui püüti luua rahvusriike," alustab Banting.
"Kultuur, väärtus ja ühine riigiidentiteet – Mis teeb riigist kodu kõigi jaoks?"
Esimesena räägib Prof Dr Keith Banting Queensi Ülikoolist Kanadast, kellel paluti rääkida teemal "Mis on kodu kõigile?"
Marianna Makarova riigikantseleist modereerib järgmist konverentsi osa teemal "Kultuur, väärtus ja ühine riigiidentiteet – Mis teeb riigist kodu kõigi jaoks?".
Dr. David Laitin. Foto: Raul Mee.
"Kui immigrant kodus räägib oma keelt, aga samal ajal valdab ka vastuvõtva riigi keelt, siis seda peetakse praegu edukaks lõimumiseks, aga samal ajal ei ole see päris edukas assimilisatsioon," ütleb Laitin. 
"Eestis ei ole märkimisväärset immigratsiooni olnud pärast riikluse taastamist. Aga paljudel venekeelsetel inimestel on immigrantide juured, nende esivanemad on tulnud nõukogude ajal Eestisse. Võib küsida, kui hästi nad on integreerunud ühiskonda ja kas Eesti võib olla näiteks üheks integreerumise eeskujuks," võtab Laitin oma ettekande kokku. 
"On võrreldud neid inimesi, kes võiks kodakondsuse saada, aga pole seda teinud, nende inimestega, kes on taotlenud ja saanud kodakondsuse. Tuleb välja, et need inimesed, kellel on kodakondsus, on olnud edukamad," toob Laitin välja ja teeb järelduse, et kodakondsuse omamisel on oluline roll inimeste eludes. 
"Töötame praegu välja integratsiooniprogrammi, mis parandaks inimeste integreerumisvõimet," räägib Laitin. 
Kultuuriminister Indrek Saar. Foto: Raul Mee. 
"Andmete kogumise projekt jätkub praegu Prantsusmaal, kus on palju pagulasi ja kodakondsuseta isikuid," selgitab Laitin. 
"Sotsiaalse lõimumise osas küsime näiteks selliseid küsimusi, kui tihti te sõite viimase 12 kuu jooksul koos õhtusööki inimestega, kes ei ole teie perekonna liikmed. See peegeldab väga hästi lõimumist," ütleb Laitin. 
"Tahame teada, kes integreeruvad paremini. Mis põhjustel ja mis meetoditega seda tehakse." – David Laitin. 
"Me lõime Immigratsioonipoliitika Laboratooriumi, et välja selgitada, kuidas edukalt integreeruda. Meie töö eesmärgiks oli välja töötada immigrantide lõimumise standard. Kasutasime erinevaid tehnikaid, et ühtne mõõdik välja töötada. Meie Teaduste Akadeemia on selle heaks kiitnud," ütleb Laitin.
PEAESINEJA: Prof dr David Laitin, Stanfordi Ülikool (USA) 
"Tunnen muret näiteks sellepärast, et Eestis põhikooli või kutsekooli lõpetanud inimesed ei oska eesti keelt. Lisaks tunnen muret sellepärast, et meie nõudlus kõikide meie teenuste ja tegevuste juures on palju suurem, kui me pakkuda suudame. Südamerahuks võin muidugi kinnitada, et tegeleme kõigi nende teemadega iga päev. Meie väljakutse on see, et meie teema on väga horisontaalne, aga see on ka meie rikkus," ütleb Piret Hartman ja soovib head lõimumist. 
Järgmisena teeb sissejuhatuse Piret Hartman kultuuriministeeriumist. 
"Järgnevad kaks päeva räägime sellest, mida peaksime tegema, et suurendada kodu- ja ühtsustunnet. Soovin meile kõigile ägedaid, huvitavaid ja sisukaid diskussioone," ütleb Käosaar. 
Järgmine kõneleja on proua Irene Käosaar, kes on Integratsiooni Sihtasutuse juhataja. "Iga konverents algab palju varem sellest hetkest, kui avatakse uksed ja külalised saavad sisse tulla. Meie jaoks algas konverents siis, kui sulgesime oma eelmise aasta integratsioonikonverentsi ukse," räägib Käosaar.
"Ma olen kindel, et tänased arutelud saavad meid inspireerima!" – Indrek Saar. 
"Praegu elab Eestis 194 erinevat rahvust," ütleb kultuuriminister Indrek Saar sissejuhatuseks. 
Tervitus ja avasõnad – laval Eesti kultuuriminister Indrek Saar. 
Konverents algas!