Ossinovski: paljudele sümpatiseerib, et poliitikas tuleb ikka anda täiega, lõpuni, barrikaadidele joosta, kunagi ei tohi kokku leppida

Sotsiaaldemokraadist endine haridusminister Jevgeni Ossinovski üritab selgitada, miks ei õnnestunud sotsidele venelaste hääli püüda.

Miks läks sotsiaaldemokraatidel valimistel oodatust halvemini?

Aastast 2007 on kolm korda mängitud sama vastasseisu kahe erakonna vahel, mis ühes või teises modifikatsioonis kulgeb piki rahvuspiiri. Ühe aspektina on alati hakatud rääkima, et kui teine tuleb võimule, on Eesti riik hukas. Nendel kolmedel valimistel on valimistulemus olnud iga kord sisuliselt sama. Need kaks erakonda on valimised võitnud, ülejäänud on sisuliselt need valimised kaotanud, ainsa täpsustusega, et IRLi ja sotsiaaldemokraatide toetus on sõltunud sellest, kas väikesed erakonnad on sisse saanud või mitte. Nüüd sai kaks uut erakonda sisse ja IRLi ja meie toetus oli selle võrra väiksem, Reformierakonna ja Keskerakonna toetus sisuliselt ei muutunud. Tagasi vaadates oli selge viga see, et alahindasime uute tulijate potentsiaale.

Reitinguid vaadates tegi sotsiaaldemokraatide toetus tugeva languse läbi juba sügisel ja jäi sinna. See oli juba enne, kui Reformierakond hakkas Keskerakonnaga hirmutama. Miks see nii oli?

Aasta tagasi, kui sotsiaaldemokraadid valitsusse läksid, oli erakonnas väga aktiivne arutelu, kas see on meile valimiste seisukohalt kasuks. Oli palju neid, kes ütlesid, et kui me sinna läheme, kannatab meie reiting. Mina olin üks neist, kes ütles, et peame valitsusse minema, aga teisi hääli oli ka. Nii mõnigi otsus valitsuses olles mõjutas reitinguid juba varem. Natuke keerulisematest valikutest rääkides oli kooseluseadus kindlasti üks sellistest. See hakkas ketrama üsna kohe ja ketras terve suve.

Sotsiaaldemokraatide languse aega sattus kooseluseadus, seesama teie ja Jürgen Ligi teema, siis tuli vene koolide küsimus, Andrei Ivanovi kodakondsuse üle tekkinud kummaline tüli. Kuivõrd võis see mõjutada sotsiaaldemokraatide tulemust?

Selles osas on erakonnas erinevaid arvamusi. Ebapopulaarseid asju oli mitmeid. Mil määral see mõjutas igas konkreetses piirkonnas iga konkreetse kandidaadi tulemust, on raske üldistavalt öelda. Kui vaadata tulemusi piirkonniti, siis Võrumaal tegime sama hea tulemuse kui 2011. aastal ning Võrumaa ei ole kindlasti kuidagi sõbralikum koht eesti-vene küsimuses kui näiteks Lääne-Eesti või Lääne-Virumaa, kus meie toetus kukkus kahekordselt. Vene koolide küsimuses tunnistan, et erakond ei suutnud seda teemat piisavalt hästi kommunikeerida. Konkurendid ekspluateerisid seda meeleldi ning see tekitas paljudele meie kandidaatidele ebamugavaid küsimusi. Kindlasti viis ka hääli, aga kui palju, seda on raske öelda.

Aga miks siis venelased ei valinud sotsiaaldemokraate?

Kõige tavapärasem emotsioon, mida mitte ainult meie kandidaadid kuulsid tänavatelt, oli, et Reformierakonda me enam kunagi ei vali. Enne oleme valinud, aga nüüd on nad täiesti audis. Siis vaatad valimistulemust ja ei läinud üldse nii. Venekeelse elanikkonna toetusega läks samamoodi. Olime suurele hulgale venekeelsest elanikkonnast hea teine valik, aga enamiku jaoks teisest esimeseks ei jõudnud. Põhjuseid on palju, olulisimalt see meeletu avalik ressurss, mida Keskerakond venekeelses meedias kulutab, millega ei ole sisuliselt võimalik ausal teel võistelda. Pean silmas nii ajalehti, kõikides Ida-Viru linnades ja Tallinnas, lisaks ka PBK ressurss. Enne valimisi saabub ajaleht Stolitsa lisaks Tallinnale ka igasse venekeelsesse Ida-Viru postkasti ning seda veel ka kaks korda nädalas „eriväljaandena“. Seda kõike Tallinna maksumaksja raha eest muidugi. Toetust mõjutas ka kooseluseadus, sest venekeelse elanikkonna seas on vastasseis sellele oluliselt suurem kui eestlaste seas.

Äkki on probleem selles, et venelastele meeldivad vene teemal radikaalsed kandidaadid? Keskerakonnas olid populaarseimad Yana Toom ja Mihhail Kõlvart, mõõdukamad Keskerakonna venelased jäid neile alla.

Yana Toom ja Mihhail Kõlvart olid populaarsed mitte oma radikaalsete väljaütlemiste poolest, vaid oma positsioonide poolest. Toom on alates abilinnapea ajast, riigikogus ja europarlamenti jõudes olnud väga nähtav venekeelne poliitik. Kõlvarti kohta kehtib sama lugu. Ta on Tallinna abilinnapea hariduse alal, kindlasti kõige nähtavam abilinnapea Tallinnas üldse. See on isegi vast olulisem. Kui vaadata, mil määral inimesed valivad selle järgi, mida on kas lubatud või ära tehtud, siis paraku poliitika sisu hinnatakse palju vähem. Kui mõelda sellele, kui palju eelmine valitsus tegi lõimumisvaldkonnas ära üsna olulisi asju, siis võiks ju eeldada, et sotsiaaldemokraadid võiksid saada meeletu toetuse, aga see ei käi niimoodi.

Narvas olite 2013 kohalikel valimistel populaarsem kui Mihhail Stalnuhhin, riigikogu valimistel Stalnuhhin jälle võitis teid, kuigi teie olite vahepeal saanud ministriks, aga Stalnuhhin oli riigikogus eikeegi. Miks nii?

Taaskord on suur skeem sama. Kohalikel valimistel ei olnud Reformierakonna ja Keskerakonna vastasseisu. Ei olnud ka sellist hirmutamist. Narva kohalikel valimistel Reformierakond ka ei kandideerinud. Riigikogu valimistel oli olukord teistsugune. Aga mis seal salata, minu tulemus Ida-Virumaal jäi alla ootuste.

Kas olukord on selline, et Keskerakonna ainuvõimuga Ida-Viru linnades on sotsiaaldemokraadid sealsetele venelastele vastuvõetav opositsioon Keskerakonnale, aga riigi tasemel on õige erakond ikka Keskerakond?

Mul on jäänud selline tunne, et kui räägitakse Keskerakonnast kohalikul tasemel, siis väga suur hulk inimestest ütleb, et neist on kõrini, nad on stagnandid ja kaabakad, neid me ei taha enam kunagi valida. Seejuures on kuvand, et Tallinna Keskerakond on hoopis teistsugune, et riigi tasandi Keskerakond on midagi muud. Inimestele meeldib see pilt, mida maalitakse Tallinnast läbi Tallinna erinevate lehtede ja muude väljaannete, mida Tallinna maksumaksja rahastab.

Narva kohta on kerkinud küsimus, et ujulat pole, staadioni pole, kultuurimaja pole. Samas kõike seda ehitab mujal omavalitsus, miks Narvas linn seda ei suuda?

Sest Narva linn on vaene.

Maardu pole oluliselt jõukam, aga seal on viisakas ujula.

Ei, loomulikult, ma ei ole Narva linnapea ega Keskerakonna liige. Minu käest ei pea selliseid küsimusi küsima. Loomulikult saaks seda linna oluliselt paremini juhtida, kui siiani on tehtud. Seda lubasin ka 2013 teha, aga valijad eelistasid muud.

Miks ei valinud vene valijad ametisolevat vene rahvusest ministrit, kes oleks saanud midagi nende heaks teha, vaid valisid Keskerakonda, kelle puhul on teada, et lootus valitsusse saada on väike?

Inimesed valisid ka Yana Toomi, ehkki oli selge, et ta jääb europarlamenti ja on nendel valimistel lihtsalt part. Jah, Yana Toom on oma väljaütlemistes mustvalgem, võibolla siis ka radikaalsem, see paljudele inimestele naljakal kombel sümpatiseerib, et poliitikas tuleb ikka anda täiega, lõpuni, barrikaadidele joosta, kunagi ei tohi kellegagi kokku leppida jne. Et meie olime näiteks Reformierakonnaga valitsuses ja pidime seal kokkuleppeid tegema, lükkasime tagasi mõne Keskerakonna eelnõu näiteks. Seda vaadati kui nõrgemat positsiooni kui seda, kui Yana Toom ütles, et asjad peavad olema teisiti.

Kas sotsiaaldemokraatidel on üldse mingit lootust edaspidi vähegi arvestatavalt venelaste hääli saada või jääte igavesti teiseks valikuks?

Loodan, et saabub see päev, kui meil hääletustulemused ei jookse üldse rahvusliini pidi. Riigi seisukohalt oleks väga oluline, et ka paremerakonnad hakkaksid vene emakeelega inimeste hääli koguma. Venelaste seas on ka parempoolse ilmavaatega inimesi, aga erinevatel põhjustel pole erakonnad nendeni jõudnud või jõuda tahtnud ja see on üldiselt halb. Sotsiaaldemokraadid tegelevad lõimumisteemaga maailmavaatest tulenevalt. Loodan, et ka teised erakonnad hakkavad sellega rohkem tegelema.

Igal pool Euroopas, kus on vähegi suur rahvusvähemus, on neil ka oma erakond, mida rahvusvähemuse liikmed tihti väga ülekaalukalt toetavad. See, et kohalikud venelased toetavad Keskerakonda, pole anomaalia, vaid väga tüüpiline käitumine.

Euroopas, sealhulgas Eestis, ei ole rahvuspõhistele parteidele kohta.

Nad on ju olemas.

Jah, aga ma arvan, et see on halb. Me peaksime liikuma selles suunas, et meil ei oleks rahvusparteisid, vaid et vene vähemuse või ükskõik mis vähemuse küsimused oleksid adekvaatselt kajastatud üleüldise katvusega erakondade programmides. Sellisel juhul oleksid rahvusvähemused ka reaalselt esindatud igas valitsuses. Puhtalt rahvuspõhised erakonnad kahjuks oma poliitilises loogikas otsivad rahvuskonflikti, sest see on nende poliitilise tulemuse jaoks oluline. See on ühiskonna jaoks väga halb. Kõiksugu kapseldumised vaid ühe rahvusgrupi huve esindavatesse organisatsioonidesse, ei ole kindlasti sidusa ühiskonna poole liikumine.

Kui mitu valimist on sotsid valmis veel kaotama, ajades taga seda müütilist vene valijat?

Me oleme töötanud eeskätt programmiliselt, lähtudes oma maailmavaatest ja soovist, muuta Eesti sallivamaks ja sidusamaks ühiskonnaks. See risk oli algusest peale olemas, et nendel valimistel ei õnnestu seda häälteks kapitaliseerida,. Tulemus oli allapoole ootust, proovime teinekord jälle. Selle valdkonnaga peab niikuinii tegelema, see on Eesti arengu seisukohalt üks võtmevaldkondi, mida kahjuks enamik teisi erakondi Eestis ei tunnista.