Öövel: Simmil teisigi vaimseid kaasaaitajaid?
Mida teie Herman Simmist mäletate?
Heasoovlikku naeratust. Aga põhimõtteliselt jäi tollase ametkondliku valveteenistuse ülema asetäitja alampolkovnik Simmi ja minu, ülikoolist leitnandipagunid saanu vahele tee lõpmatuse teise otsa. Seda on liiga vähe, et saaks midagigi mäletada. Võimalik, et alles pärast Rahvarinde turvateenistuse loomist tõusnud kära, mis viis mind valikuni au ja pagunite vahel, hakkasid tollased juhid tänaval tere ütlema. Ministeeriumi ajast liigitasin Simmi tuule ümber nurga kandjate kilda.
Olite koos ka 15. mail 1990, mil Toompead rünnati.
Kindlasti oli ta Toompeal ja kindlasti oli tal ka mingi kindel funktsioon, mille täitmine tal minu meelest päris hästi ei õnnestunud. Teisalt arvan Simmi olnud ühe nendest mõnest, keda Olev Laanjärv kui toonane siseminister silmas pidas, kui nimetas Savisaarele lossis olevate meeste arvu, kellel on relv ja kes oleks seda ehk Eesti riigi huvides valmis kasutama. Nad võis ühe käe sõrmedel üles lugeda, ka juhul, kui sise- ja peaminister kaasa arvata. Miilitsaid oli seal tookord oluliselt enam. Nii valitsushoones sees, aga veelgi jõulisem hulk väljas rünnakuvalmis.
Simm võeti kaitseministeeriumisse tööle teie valitsemisajal, kantsler oli siis kadunud Robert Lepikson. Kas mäletate Simmi töölevõtmist?
Minu mäletamist mööda tegi Simm politseiametis kiiret karjääri Mart Laari esimese valitsuse ajal, rahvusliku tiiva toel. Selge, et poliitilist karjääri. Kurvaks tegi tookord fakt, et vahetati välja ehk kõigi aegade professionaalsem politsei peadirektor Igor Amann.
Mina sain samade jõudude survel vabaks võimalusest arendada Eesti piirivalvet.
Aga praegune siseminister peab teadma tolle aja keerdkäike paremini kui keegi teine. Teda usaldati.
Eelnevast kasvab välja ka seos, miks Lepikson võttis Simmi pärast seda, kui Savisaar oli tolle vabastanud, poliitilise kandepinna laiendamiseks kaitsepoliitika osakonda tööle. Vahetasime tookord välja kogu andmeanalüüsi büroo. Seal töötasid seni kellegi tüdruksõbrad, kes väitsid end analüüsivat doktriine. Tegelikkuses ei suutnud nad esitleda mitte ainult oma töö tulemusi, vaid olid võimetud leidma ka analüüsitavaid dokumente endid.
Pakkusime Simmile võimalust enda sisuliseks ülestöötamiseks avaliku teabe analüüsimisel. Minu arvates oli tal selleks võimekust ja kaudselt ühtis see ta igipõlise unistusega luurajakarjäärist. Politseiameti peadirektori amet andis talle usaldusväärsuse. Hiljem lisandus sellele ülesandele arvepidamine ligipääsu piirava templiga dokumentide üle. Enne NATO-ga ühinemist oli sel tööl eelkõige vormiline iseloom. Pidime veenma liitlasi, et süsteem kui selline on üles ehitatud.
Kas teid mõjutati Simmi tööle võtma? Kes mõjutasid?
Usun end tookordse ministrina olevat vastutav selle talupojatarkust eirava sammu eest.
Lugu humanitaarabina saadud hambaravitooli ebakorrektsest jaotamisest polnud saladus. Peaministri otsus oli lühike ja selge: määritud maine võib olla ohtlikum kui määritud käed. Mina aga uskusin pragmaatiliselt, et lõppkokkuvõttes parandati ju sellel toolil politseinike hambaid, ja kas oli siis nii oluline, kas seda tegi üks või teine daam. Oli ikka veel aeg, kus inimesed unistasid ametikohast pangas, mitte riigiasutuses. Saada endale ministeeriumisse tööle politseiameti peadirektor paistis lotovõiduna. Ka täna küsin eneselt, kas salajaste materjalide lugupeetud idanaabrile müümine lootuses niimoodi katta poolvenna (Aalo Veevo – toim) valearvestusi pasteeditööstuses ei ole mitte liiga õõnes teooria, pidades silmas, et vaid hetk tagasi olime väljendanud valmisolekut iseseisvuse eest ja nimel süüa või kartulikoori. See sunnib süüvima teemasse sügavuti. Ehk on kogu loos peidus veel teisigi vaimseid kaasaaitajaid?
Keda te silmas peate?
Välistatud pole ju ka võimalus, et kogu kaasus on vaid provokatsioon, mille toimepanemise võimalusele on Simm kõvasti kaasa aidanud.
Aga uurimine peab andma vastuse.
Simmi endised kolleegid on palju rääkinud mehe foobiatest – à la kartustest, et tema lauatelefoni pealt kuulatakse, kuulivesti ja relvadega tööl käimisest ning telefoniputkasse helistama minemisest, samuti kuulivestiga sünnipäeval käimisest. Kas teie täheldasite tema juures mingisuguseid nn foobiaid? Millise mulje ta üldse teile jättis?
Mäletan end olevat kusagil kirjutanud, et Lepikson vahetab iga kahe kuu tagant oma auto most modern onei vastu, aga käib ilma ihukaitseta ega oma püstolit. Järelikult pole tal midagi karta, sest on aus inimene. Endine politseiameti peadirektor istub aga isegi oma kabinetis kuulivestis ja hoiab seifis kaht relva. Huvitav, miks? Panin selle tollal aja veidruste arvele.
Üsna tihti ei ühti mu analüüsid valitsevate käibetõdedega, aga seekord tundub küsimustes “Kas meedia ei mängi tahtmatult “Simmi mängu”?”, “Kas tõsimeelne luurajastaatusest unistanud ametnik ei ela ajakirjanduses tunnustatud spioonina läbi ehk oma elu tipphetke?” ja “Kas kopeeritud materjalid ehk ei sisaldagi eriti hinnatavat informatsiooni?”. Kuna ma ei tea Simmi spiooniloo üksikasju, siis jääb mul üle esitada põhiküsimus: kas uurimisel jätkub tahtmist minna sügavuti? See oleks midagi, mis vääriks küünlaid ja tõstaks maine uuele tasandile.
Kuidas võidi Simmile kõigi nende foobiate ja erinevate kahtlaste tehingute taustal anda riigisaladuse luba?
Tol ajal polnud meil veel riigisaladusi selle sõna tõsises mõttes, aga kaitsepoliitika osakonnas töötamine nõudis kapo luba piiratud kasutusega dokumentidele juurdepääsuks. Sellise loa saamise või mittesaamise tõenäosus oli ka töölepingute vormistamise aluseks. See polnud tol korral formaalsus. Uus ametkond – kaitsepolitsei – püüdis rõhutada oma tähtsust kõigiti, seepärast toimus vähemasti näiliselt põhjalik, sisuline kontroll. Tolleaegsele kapole poleks olnud midagi magusamat kui leida midagi endise politseiameti peadirektori tagataskust.
Simmi juhtumi taustal tundub, et kõigile tollel ajal olulistel kohtadel töötanud inimestele siiski ei tehtud piisavat julgeolekukontrolli. Kas need inimesed tuleks praegu ilmnenud sündmuse valguses kõik üle kontrollida?
Taoline otsustus on riigikogu pädevuses.
Simmi süüdistatakse riigireetmises. Kas ta võib olla riigireetur?
Usaldagem Eesti riigi põhiseaduslikke institutsioone. Las uurimine paneb kokku materjalid ja kohus langetab nende menetlemise tulemusel otsuse. Kõik ei saa kõigest kõike teada.
