Online-intervjuu: vastab Marko Mihkelson
Riigiduuma väliskomisjoni endine esimees Rogozin pole viimastel aastatel leidnud kuigi püsivat kohta Venemaa poliitilisel areenil. Lootused president Putini suuremat soosingut võita pole Rogozinil õnnestunud. Lähenevate valimiste eel, mis Venemaal leiavad aset 2. detsembril, on Rogozin nüüd võtnud ette katse luua uus poliitiline jõud, mis peaks idee järgi koondama nende toetuse, kes näevad Venemaad eeskätt rahvusvahelistes suhetes jõuga ennast maksma paneva riigina. Selleks siis loodud poliitiline ühendus “Suur Venemaa”, mille kongress peaks aset leidma 5. mail ning kus Rogozinil peaks olema mängida juhtroll.
Seepärast tuleb tema avaldustesse suhtuda justnimelt eelmainitud tausta teades. Rogozin on kasutanud varemgi rünnakuid Balti riikide, eriti Läti vastu, oma sisepoliitiliste eesmärkide täitmiseks. Ka siinkohal ei näe ma midagi enamat. Samas tuleb tähele panna, et Rogozin pole siiski vaid juhufanaatik. Kasvava võõraviha ning naabritesse agressiivsema suhtumise taga on mitte üksnes Rogozini tüüpi tegelaste sapp, vaid kahjuks ka Venemaa enda sisemise arengu tulemus.
Millistel põhjustel tegi Venemaa läbi presidendi muutuse Gorbatšovi ja Jeltsini järel Putini kasuks. Millistel põhjustel on Venemaa kaldunud nii drastiliselt demokraatia põhitõdedest autoritaarse režiimi poole?
Peamiseks põhjuseks, miks Venemaa on oma arengus teinud läbi Teie poolt nimetatud tee, on minu arvates asjaolu, et 1991. aasta augustis ei toimunud Venemaal revolutsiooni selle kõikehaaravas tähenduses. See oli eeskätt Gorbatšovi ja Jeltsini omavahelise võimuvõitluse tipphetk, kus Jeltsinile passis kõige paremini demokraatliku ja kommunismivastase retoorika kasutamine. Jeltsini võit paraku ei tähendanud demokraatia automaatset võitu Venemaal.
Juba 1992. aasta lõpul oli selge, et Jeltsini enda arusaamised demokraatiast ning selle võimalikust rakendamisest Venemaal on väga rabedad. Seepärast sai võimalikuks, et Nõukogude süsteemi üks püsivamaid alustalasid, eriteenistused (KGB), elas üle rasked ajad ning suutis 1990ndate lõpu majanduskaose tingimustes oluliselt konsolideeruda. See tegigi võimalikuks Putini ja tema korporatsioonikaaslaste esiletõusu 1999. aastal. Seda soosisisd nii Jeltsini lörtsitud demokraatia-idee kui Nõukogude impeeriumi lagunemisest tingitud identiteedikriis ja alaväärsuskompleks.
Millised arengud ootavad meid ees, kui Venemaal asub positsioonile uus Kremli poolt heaks kiidetud president. Kas Venemaa suunal on oodata positiivseid arenguid?
Ma olen veendunud, et kes iganes ka ei jätka Venemaa presidendina järgmise aasta märtsis, põhimõttelist suunamuutust on raske ette näha. Põhjuseks asjaolu, et kuivõrd poliitiline opositsioon on Venemaal tugeva surve all ning tänane Vene võimueliit endiste KGB ohvitseride või nn Peterburi grupi näol on haaranud kontrolli kõigi olulisemate ühiskonna otsustusmehhanismide üle. Tõsi, Kremli sees käib praegu tõsine võitlus järglase koha pärast.
Kui küsimuse teisel poolel on peetud silmas meie hoiakuid, siis pole vist saladus, et kõik Eesti poliitilised jõud on korduvalt deklareerinud, et meie huvides on Venemaaga heanaaberlikud, partnerlusele rajatud suhted. Suhete normaalne ja positiivne foon aga ei sõltu paraku üksnes ühest poolest, selleks peaks olema tahet mõlemal.
Kas Teie hinnangul on Eesti paiknemine Venemaa naabruses meie jaoks pigem julgeolekurisk või geopoliitiline eelis?
Minu arvates peaksime lähtuma eeskätt positiivsest programmist, sest Eesti asendit muuta pole ju meie võimuses. Põhjala regioon, kuhu Eesti kuulub, on maailma üks edukamalt arenevaid piirkondi, mida tuleb oma tegevuses eeskätt silmas pidada ning oma välissuhtluses ka oskuslikult kasutada. Ma usun, et kui Venemaa näeb oma naabrites pigem partnereid kui geopoliitilisi mängukaarte, taanduvad ka meie ühiskonnas tunnetatavad hirmud ja kartused.
Miks domineerib Eesti-Vene suhetes kommunismi-fašismi vastandamine, selle asemel et esile tuua näiteks kultuurilist koostööd või naabrusest tingitud äriprojektide edukust?
Ma olen nõus, et ajalugu on liiga kõrgel kohal meie kahepoolsetes suhetes. See toodab emotsioone ning taandab võimalusi suhete normaliseerimiseks. Paraku oleme näinud, et viimastel aastatel on just ajaloorelv olnud meie Venemaa kolleegide tööriistaks. Otsati tuleneb see Venemaa enda sisemisest identiteediotsingust või kriisist. Veel sellelgi nädalal Strasbourgis Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšoviga kohtudes soovitasin tal ajaloo jätta ikka eeskätt ajaloolaste huviorbiiti.
Samas olen veendunud, et ilma teatava selginemiseta ajalooküsimustes on raske ette kujutada poliitiliste suhete märkimisväärset paranemist Eesti ja Venemaa vahel. Jällegi Eesti on selleks valmis, soovida jääb vaid Venemaa tahe.
Mida ning millal oleks Eesti riik pidanud ette võtma a) pronksmehega; b) Lihula sambaga?
Paraku pole ju küsimus sammastes ega monumentides, vaid meie traagilises ajaloos ning selle kasutamises (välis)poliitilistel eesmärkidel. Olen ka praeguse pronksmehe saaga kontekstis rääkinud, et see annab võimaluse veelkord mõtlemaks sellele, kui ühtne on näiteks Euroopa ajaloo narratiiv ning kuidas see mõjutab meie tänaseid suhteid ja Euroopa ühispositsioonide kujundamist.
Miks püüab Eesti valitsus jäärapäiselt kerjata Venemaalt piirilepingut, mis on Eestile kahjulik? On see masohhism või reetmine?
Eesti valitsus ei kerja Venemaalt midagi, ka piirilepingut mitte. Riigikogu on piirilepingud ratifitseerinud ja president need välja kuulutanud. Sama ootame ka Venemaalt.
Küsin Teie arvamust, kas Vladimir Putin isklikult oli teadlik ja andis käsu Anna Politkovskaja ja Litvinenko mõrvaks? Kas FSB on ühelt poolt peaaegu kontrollimatu mõrvagrupp? Ja kas teiselt poolt on FSB ja Putini vahel otseliin, mis ei allu kellegi ega millegi kontrollile? Kas Putinist on Stalin saanud?
Venemaa sisemised arengud on murettekitavad ning eriteenistuste kasvav ja karistamatuna näiv roll on selle üks osa. Eellugu ulatub kaugele, kuid minu arvates said kogu hilisemate sündmuste murdepunktiks 1999. aasta sügise sündmused Venemaal. Pean eeskätt silmas kortermajade õhkulaskmisi ning sellele järgnenud verise Tšetšeenia sõja uue vaatuse vallandumist. Sellest ja FSB rollist Venemaal võib lugeda Litvinenko ja Felšitinski raamatust “Blowing up Russia”. Loodetavasti on see Venemaal keelatud raamat varsti saadaval ka eesti keeles.
Miks ei ole Eesti valitsused astunud samme, et NATO teeks mingeid reaalseid ettevalmistusi Eesti kaitseks? Praegu oleme saanud NATO liikmelisusest vaid paberilipaka, mitte midagi reaalselt kasulikku.
Ma ei ole nõus, et Eesti ei teeks midagi. Eesti liitumine NATOga ning meie aktiivne osalemine kaitsealliansi töös on meie julgeoleku peamine tagatis.
Miks Eesti valitsus laseb süüdimatult igasuguseid endisi Nõukogude liiduvabariike ja Balkani maid NATOsse ja Euroopa Liitu kutsuda? Eesti enda julgeolekule on see väga ohtlik, sest me jääme ise välisabist ilma ning Venemaa mõju nendes organisatsioonides suureneb.
Siin ma pole küll küsijaga nõus. Esiteks pole Eesti üksinda otsustaja Euroopa Liidus ega NATOs. Teisalt on meie huvides, et Euroopa lähinaabrus areneks stabiilse ja avatud ühiskonna suunas. Kui selleks on olemas eeldused, siis võib üks või teine riik saada ka kas Euroopa Liidu või NATO liikmeks. Viimasest võidavad kõik, sealhulgas ka meie.
Miks suhtuvad Eesti valitsused täiesti hoolimatult oma maa kaitsevõimesse? Miks ei suurendata kaitseväe suurust, ei võeta kõiki noori ajateenistusse, ei hangita tõsisemaid relvasüsteeme?
Eesti valitsused ei suhtu ükskõikselt riigi kaitsevõimesse. See on arusaadavalt riigi üks peamisi prioriteete. Nii liitumine NATOga kui sellest lähtuv kaitsekoostöö meie partneritega on alus Eesti kaitsevõime kasvatamisel.
Miks Eestil puudub läbimõeldud välipoliitika?
Pole nõus, et Eestil puudub läbimõeldud välispoliitika. Me oleme praegu Euroopa Liidu ja NATO liikmena lihtsalt jõudnud aega, kus välispoliitiline päevakord on palju avaram ning nõuab seeläbi keskendumist paljudele erinevatele teemadele. Nõus olena aga sellega, et valitsuse välispoliitiline retoorika ja initsiatiivikus eriti viimasel paaril aastal on olnud pisut tagasihoidlik. Loodetavasti annab äsja tööd alustanud uus koalitsioon võimaluse selgemaks ning sihikindlamaks tegevuseks.
Ma sooviks kommentaari eile Vene telekanalites näidatud Ukraina BJUT-i esinaise Julia Timošenko pressikonverentsist, kus BJUT-i kuulunud Ukraina suurärimees süüdistas Juliat Konstitutsioonikohtu liikmete väidetavat äraostu püüdes ja valimistega raha tegemises. Nimelt mainiti seal, et koht Raadasse olevat maksnud kuni 5 miljonit USA dollarit, mille pidid välja käima ärimehed. Peale selle kõlas seal, et Julia ostis nendest rahadest maja. Asja võimendas veel üks Oranži Revolutsiooni nn hallidest kardinalidest, ehk teisisõnu endine Juštšenko nõunik, kes otsesõnu hoiatas presidenti Julia eest. Mis siis ikkagi toimub? Kas meie oranžide lipsude ja sallide kandjad pole järjekordselt ämbris.
Ukrainas toimuv on mõistagi väga keerulise taustsüsteemiga sisepoliitiline kriis, mille suhtes oleks väga lühinägelik võtta mustvalgeid seisukohti. Peamine on aru saada, et Ukraina suurune riik omab väga olulist kaalu Euroopa ja seeläbi ka meie julgeolekupoliitikas. Igasugune hälve Ukrina arengus mõjutab varem või hiljem üldist geopoliitilist tasakaalu. Seepärast on meie huvides, et sisemine kriis Ukrainas leiaks võimalikult kiiresti poliitilise lahenduse ning mille tullemusel on võimalik riigi edasine areng avatuma ning stabiilsema ühiskonna suunas.
Kas keegi ei saaks [välisminister Urmas] Paetile selgeks teha, et järeleandlikkusega pole venelastega kunagi võimalik sõbraks saada? Alandlikke sealses kultuuris põlatakse ning pekstakse. Kas Teile endale on see selgeks saanud?
Ma ei usu, et Eestis oleks väga palju neid, kes looksid Venemaa suunal mingeid illusioone. Kaasa arvatud teemal, et järeleandlikkus või alandlikkus, nagu küsija kirjutab, oleks mingi imevõti suhete normaliseerimiseks. Venemaaga tuleb olla kannatlik ning tark oma poliitikas, mille osaks on iseenda põhimõtete ning olemsaolu selge tunnetamine ja väärtustamine.
Venemaa kulutab oma sõjaväele 4-5% SKT-st. Miks ei võiks Eesti teha vähemalt sedasama?
Eesti kaitsekulutused (2% SKPst) on minu arvates kooskõlas meie kui NATO liikmesriigi vajadustega. Küsimus ei ole niivõrd kulutatava raha hulgas, vaid viisis, kuidas ja millele seda kulutada.
Mida Eesti reaalselt teha saaks Ingerimaalt Saksamaale viidava gaasijuhtme (eestlaste kodumere gaseerimise) vastu?
Läänemerre kavandatav gaasijuhe omab mõistetavalt poliitilist, et mitte öelda geopoliitilist tähendust. Majanduslik põhjendus siin ei pea ju eriti vett. Sellest lähtuvalt on Eestil kõige tähtsam olla heas ja pidevas kontaktis kõigi naaberriikidega, keda see teema puudutab ning ühiselt ka käituda. Mida rohkem on lõhesid ja erimeelsusi selles küsimuses (aga tervikuna energiapoliitikas) Euroopa Liidu riikide seas, seda kergem on ka Venemaal oma tahtmist saada.
Kust pärineb Teie russofoobia? Teie suust ei ole kunagi tulnud ühtegi positiivset lauset Venemaa ja venelaste kohta. Venemaa “spetsialist”, nagu Teie ennast nimetada võiks olla natuke rohkem objektiivne ja analüüsivõimeline.
Aleksandr Puškin kirjutas kunagi, et jälestab oma isamaad pealaest jalatallani, kuigi on kurb, kui seda arvamust jagavad välismaalased. Huvitav, kas Puškin oli russofoob. Või küsime teisiti, miks ta pidi nii arvama? Miks arvas Anna Politkovskaja, et tänane Venemaa pole paik, kus vaba inimene saaks teostada oma unistused. Miks tapeti Anna?
Ma arvan, et Venemaa mõistmise (vähemalt seda üritades) puhul on kõige tähtsam hoiduda illusioonidest. Venemaa on suur, rikka ajaloo ning paljude võimaluste riik. Kuid tähtis on siiski kainelt mõista, millises suunas see identiteediotsinguil riik liigub ning millised võivad sellest lähtuvalt olla mõjud maailmale, sealhulgas naabritele nagu Eesti.
Kas Venemaa võidakse jagada erinevateks regioonideks, millest Loodeosa integreeruks E-Liiduga? (osaliselt astroloog Pavel Globa visioonide põhjal).
Venemaa jätkuvat lagunemisest on räägitud Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisest saadik. Suurim oht selleks oli 90ndate aastate algul. Tänaseks ei näe küll, et tugeva keskvõimu tingimustes midagi taolist toimuda võiks. Vähemalt nähtavas tulevikus. Suurim küsimus Venemaale ei tulene mitte läänest, nagu seda rõhutab avalik välispoliitiline retoorika, vaid on seotud ikka eeskätt Hiina tugevnemisega.
Kuid nagu ikka Venemaa puhul — ennustamine on kõige tänamatum töö.
Siin pean aga panema punkti. Kel soov välis- ja julgeolekupoliitika teemadel kaasa mõelda ja vaielda, külastage minu ajaveebi www.markomihkelson.blogspot.com. Tänud!
