Vanemahüvitist makstakse ka juhul, kui vanemahüvitise saaja töötab. Kui ühes kuus saadud töine tulu ei ületa seadusega kehtestatud piirmäära (käesoleval aastal 390 eurot kuus), saab vanemahüvitise saaja nii teenitud tulu kui ka talle määratud vanemahüvitise. Võib juhtuda, et tööandja hilineb töötasu maksmisega, mille inimene on välja teeninud vanemahüvitise ajal töötades. Kui tööandja süü tõttu korraga välja makstud mitme kuu töötasu ületab piirmäära, toob see kaasa vanemahüvitise vähendamise.

Seadus näeb küll ette erandi, kuid ainult juhuks, kui tööandja maksab viivitusega välja saamata jäänud tulu, mis on teenitud enne vanemahüvitise perioodi algust. Sel juhul vanemahüvitist ei vähendata.

„Ka need vanemad, kellele tööandja maksab viivitusega välja vanemahüvitise perioodil teenitud tulu, tuleks asetada olukorda, milles nad oleksid siis, kui nende tööandja ei hilineks töötasu välja maksmisega,“ kirjutas õiguskantsler Ülle Madise riigikogule. Kuritarvituste riski ega koormust riigieelarvele ettepaneku täitmine ei tekita.

Õiguskantsler Ülle Madise tegi riigikogule ka teise ettepaneku, et viia põhiseadusega kooskõlla tegevusala ja elukutse valikule kehtestatud eluaegsed piiranguid reguleerivad seadused.

Riigil on õigus ja kohustus esitada kõrgendatud ja kohati piiravaid nõudmisi isikutele, kes töötavad avalikus teenistuses ning riigivõimu ja õigusemõistmisega seotud tegevusaladel. Sel viisil tagab riik, et tema teenistuses töötavad vaid hea mainega lojaalsed ja õiguskuulekad inimesed.

Nii kehtivadki mitmete ametite puhul eluaegsed keelud, mis ei luba kunagise kuriteo eest süüdi mõistetud isikut tööle või teenistusse võtta. Keelud ei arvesta konkreetset kuritegu ega asjaolu, et karistus on kantud või tegu pandi toime alaealisena.

Selliste piirangute ja keeldude mõjualas on kohtunikud, prokurörid, politsei- ja piirivalveametnikud, vanglateenistujad, kohtueksperdid, päästeametnikud ja avalikud teenistujad. Praegusel kujul ei arvesta piirangud tõsiasjaga, et selle kunagine toimepanek ei pruugi tähendada täna riigile reaalset ohtu.

Karistusega kaasnevad lisapiirangud peavad igal juhul olema põhjendatud ning kooskõlas põhiseadusliku õigusega valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. Norm ei saa olla põhiseadusega kooskõlas, kui tema kohaldamisalasse jääb üksainuski juhtum, mil normi kohaldamisega kaasneks põhiõiguste rikkumine.