Õiguskantsleri ettepanekutest hoolimata pole Narva linnavolikogu õigusvastaseid määrusi muutnud. Seetõttu tuleb põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistada Narva linnavolikogu määruste järgmised sätted:

  • 20. veebruari 2014 määruse number 6 „Koduteenuste osutamise tingimused ja kord Narva linnas“ paragrahvi 3 punktid 1–3, paragrahvi 5 lõige 4 ja paragrahvi 6 lõike 2 punkt 2;
  • 22. novembri 2012 määruse number 27 „Hoolekandeasutusse paigutamise kord Narva linnas“ paragrahvi 3 lõige 1, paragrahvi 4 lõige 3 ja lõike 4 esimene lause ning paragrahvi 5 lõike 1 punkt 1;
  • 23. aprilli 2015 määruse number 15 „Tugiisiku teenuse osutamise kord Narva linnas“ paragrahvi 1 lõige 2 ning paragrahvi 2 punktid 1–3;
  • 18. mai 2017 määruse number 8 „Raske ja sügava puudega lastele sotsiaalteenuste rahastamiseks eraldatud vahendite kasutamise kord“ paragrahvi 1 lõike 3 teine lause;
  • 18. detsembri 2014 määruse number 26 „Täisealisele isikule hoolduse seadmise ja hooldaja määramise ning hooldajatoetuse maksmise kord“ paragrahvi 2 punkt 1 ning paragrahvi 4 lõige 1;
  • Narva linnavolikogu tegevusetus, kuna linn on jätnud reguleerimata täisealistele isikliku abistaja teenuse osutamise korra;
  • 17. juuni 2010 määruse number 23 „Kindla elukohata isikutele teenuste osutamise kord“ paragrahvi 2 lõike 3 punkt 3 ning paragrahvi 6 lõiked 1–2;
  • 21. märtsi 2013 määruse number 12 „Laste turvakoduteenuse osutamise tingimused ja kord Narva linnas“ paragrahvi 2 lõige 2 ja paragrahvi 3 lõige 5;
  • 21. aprilli 2016 määruse number 10 „Täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise kord Narva linnas“ paragrahvi 1 lõike 2 teine lause ning paragrahvi 10 lõiked 1, 2, 4 ja 8;
  • 18. juuni 2009 määruse number 23 „Munitsipaaleluruumide üürile andmise ja kasutamise kord“ paragrahvi 3 lõiked 3 ja 6, paragrahvi 4 lõike 2 punkt 3, paragrahvi 7 lõiked 4 ja 5 ning paragrahv 19;
  • 21. märtsi 2013 määruse number 10 „Võlanõustamisteenuse osutamise kord Narva linnas“ paragrahvi 1 lõige 6.

Sotsiaalhoolekande seadus näeb ette, et kohalikul omavalitsusel tuleb inimestele abi osutamise täpsem korraldus sätestada volikogu määrusega. Määrusega kehtestatud abi andmise ulatus ja kord peab vastama vähemalt neile nõuetele, mis on seadusega sätestatud. Seaduse mõte on selles, et üle Eesti on abi tagatud ühetaoliselt: abivajajaid tohib toetada seaduses näidatust rohkem, ent mitte vähem. Nii näiteks on lubamatu, et raske või sügava puudega laps saab tugiisiku- või invatransporditeenust vaid siis, kui linnal selleks raha on. Seadus sellist abita jätmise võimalust ei sisalda.

Vajalik abi peab olema tagatud vajalikul määral ja õigel ajal. Nõnda toetab omavalitsus abi küsinud inimese väärikat äraelamist, aga see on kokkuvõttes kasulik ka kohalikule kogukonnale tervikuna. Näiteks sotsiaaltransport tööle sõitmiseks võimaldab abivajajal endal elatist teenida, kodus abistamine aga vältida hooldekodusse minekut. Kohalikku eelarvet on võimalik planeerida nii, et inimesed saavad kõiki neile seaduses ette nähtud teenuseid.