Avaldaja leidis õiguskantslerile saadetud pöördumises, et see, kuidas politsei- ja piirivalveamet (PPA) kiiruskaamera trahvi temale kätte toimetas, rikub inimese põhiseadusest tulenevaid õigusi. Avaldaja heitis politseile ette, et nad ei otsinud tema e-posti aadressi riigi eri andmebaasidest, nagu rahvastikuregister, eesti.ee, maanteeamet.ee ning PPA andmebaas, vaid piirdusid ainult rahvastikuregistriga. „Politsei selline tegevus ei ole seadusevastane,” ütles Madise.

„Hoiatustrahvi kättetoimetamiseks on väärteomenetluse seadustiku järgi mitu võimalust. Trahviteate saab saata tähtkirjaga või elektrooniliselt, kui see ei õnnestu, siis avaldada Ametlikes Teadaannetes,” selgitas Madise.

Trahviteade tuleb saata viie tööpäeva jooksul väärteo tuvastamisest arvates. „Selle suhteliselt lühikese aja jooksul otsustabki menetleja, kas saata teade elektrooniliselt või posti teel ning kas otsida aadressiandmeid rahvastikuregistrist või internetist,” märkis Madise. Internetis avaldatud kontaktandmete kasutamine on tema sõnul lubatud. „Menetleja peab samas veenduma, et need on tõesed. Kui posti teel või elektrooniliselt ei õnnestu trahviteadet kätte toimetada, avaldatakse teade Ametlike Teadaannete elektroonilises keskkonnas.”

„Kirjutasite, et Teie eesti.ee-s oleval e-posti aadressil saabuvad kirjad ei olnud suunatud igapäevaselt kasutatavale e-aadressile. Seetõttu ei saanud Te trahviteadet kätte. Lisaks käis kuller korduvalt Teie kodusel aadressil, kuid tulemuseta. Te ei saanud trahvist teada ka Ametlike Teadaannete lehelt. Sellises olukorras võib Teie pahameelt mõista,” nentis Madise.

„Inimese vaatenurgast tundub mõistlik, et kui politsei ei saa inimesega ühendust näiteks aadressil eesnimi.perekonnanimi@eesti.ee või kulleri abil, siis võiks otsida teistest andmebaasidest ka inimese teisi kontakte,” tõdes õiguskantsler. „Teades aga seda, et näiteks 2017. aastal saadeti kiiruseületajatele kokku 118 766 hoiatustrahviteadet ehk umbes 325 teadet päevas, võib arvutada, kui suur kulu kaasneks sellega, kui politsei hakkaks igal üksikul juhul otsima andmebaasidest või internetist inimese õiget e-posti aadressi,” lisas ta.

Iseenesest võib õiguskantsleri sõnul kaaluda lahendust, et riik looks veel lisasüsteeme, kuid see toob alati kaasa koormuse maksumaksjale ehk riigieelarvele. „See peab olema põhjalikult läbi mõeldud ja õigustatud. Praegu piirdub trahvi kättetoimetamine eespool kirjeldatud nelja võimalusega, mida ei saa pidada põhiseadusvastaselt ebapiisavaks. Kui inimese e-posti aadress on näiteks internetist lihtsalt leitav, võib menetleja seda kasutada,” märkis Madise.

„Võib nõustuda, et moodsas e-riigis võiks asjaajamine olla lihtsam ja ladusam. Loodetavasti edaspidi arendataksegi mõnevõrra vananenud ja omavahel ühitamatuid elektroonilisi süsteeme nii, et inimese tegelikke andmeid võib riik lihtsalt leida. Samuti nii, et inimene saab riigi saadetud dokumendid tegelikult kätte,” ütles õiguskantsler.

„Kui riik teeb trahvi kättetoimetamisel vea või kui trahvi kättetoimetamine ebaõnnestub inimesest sõltumatul objektiivsel põhjusel, näiteks tekib rahvastikuregistris elektrooniline tõrge, saab esitada kaebuse ning vajadusel kaebetähtaega ennistada,” kinnitas Madise.