Õiguskantsler kirjas ministritele: uuest seadusest hoolimata jäävad sotsiaalabi vajajad sageli teenustest ilma
Uue sotsiaalhoolekande seadusega määras riigikogu sotsiaalteenused, mida kohalikel omavalitsustel tuleb abivajajatele osutada. Õiguskantslerile
saadetud avalduste põhjal võib aga järeldada, et inimesed jäävad pahatihti vajalikest teenustest ilma. See tuleb välja ka omavalitsuste määrustest, mis sageli eiravad seaduse nõudeid.
Vajaliku abi andmisel ja selle eest tasumisel ei tea omavalitsused ega abivajajad Madise kinnitusel sageli oma õigusi ega kohustusi. See on toonud kaasa väärarusaamade leviku ja viinud selleni, et abivajaja perele langeb sageli lubamatult suur koormus.
Madise teeb oma kirjas ettepaneku töötada lähikuudel välja lahendused sotsiaalhoolekande seaduse rakendamisel ilmnenud probleemide kõrvaldamiseks.
Hooldekodus viibijatele ei ole alati tagatud piisav, õigeaegne ja kvaliteetne arstiabi
Põhjus on sageli selles, et inimene elab oma perearsti teeninduspiirkonnast kaugel asuvas hooldekodus ning uut perearsti tal hooldekodu lähedal saada ei õnnestu. Paljudes hooldekodudes pole ka tervishoiutöötajat. Seega ei hinda hooldekodude elanike tervisevajadusi arst ega õde. Sel põhjusel võivad inimeste elementaarsed tervisemured jääda tähelepanuta ning tervisehädad süveneda, mistõttu tuleb sageli kutsuda kiirabi.
Õiguskantsleri kontrollkäigud on näidanud, et õendusabi puudus on toonud kaasa ka probleeme ravimite käitlemise ja manustamisega – näiteks otsustab vajaduse korral manustatavate ravimite andmise üle hooldaja. Puudulikud dokumendid ei võimalda ravimite andmist ka tõhusalt kontrollida. Mitmel puhul on ilmnenud, et hooldekodudes täidavad õe ülesandeid hooldajad, kuigi neil ei ole selleks õigust ega oskusi.
Enamikul hooldekodudel puudub ligipääs tervise infosüsteemile. Sestap ei liigu andmed hooldekodu ja tervishoiuasutuste vahel isegi siis, kui hooldekodus töötab diplomeeritud tervishoiutöötaja. Kuna puudub ülevaade kliendi tegelikust terviseseisundist, võib see takistada nii kvaliteetse üldhooldusteenuse kui ka tervishoiuteenuse osutamist.
Riigil tuleks Madise hinnangul välja selgitada, mis puudujääke põhjustab ning vajadusel täiendada õigusakte või algatada muudatused tervishoiuteenuste osutamise praktikas.
Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) kasutamisel esineb probleeme
Praegu peavad sotsiaaltöötajad asjaajamise andmeregistrit ka paberil. STAR-i kasutamise peamiste takistustena on välja toodud, et sotsiaaltöötajatel pole alati sülearvuteid ja märkmeid tuleb teha näiteks kodukülastusel paberile. STAR-is ei ole ka mugavaid kohti märkmete talletamiseks, näiteks telefonikõne põhjal tehtud märkmete sissekandmiseks. Sotsiaaltöötajate arvutikasutamise harjumused on erinevad, osa neist kannab STAR-i rohkem ja teised vähem andmeid ning nii ei pruugi registris olla vajalikku ja terviklikku infot. Lisaks ei tea sotsiaaltöötajad, kes STAR-ile ligi pääsevad ega julge seetõttu registrisse tundlikku infot kirja panna.
STAR ei ole praegu parim tööriist ka statistika kogumiseks ja edastamiseks. Näiteks tuleb sotsiaaltöötajate sõnutsi kanda STAR-ist andmeid käsitsi aruandeveebidesse, kuigi riik võiks andmeid sealt otse võtta. Juhtuvat sedagi, et pole ette teada, millist statistikat järgmisel aastal omavalitsustelt oodatakse ehk milliseid andmeid tuleb koguma hakata. Samuti ei saa omavalitsused STAR-ist ülevaadet oma piirkonna inimeste ja neile osutatud abi kohta.
Sotsiaalministeeriumil kui STAR-i vastutaval töötlejal tuleks analüüsida, kuidas muuta registri toimimine efektiivsemaks, teha see kasutajasõbralikumaks ning soodustada STAR-i kui tervikliku sotsiaaltöösüsteemi kujunemist, näiteks õpetada inimesi STAR-iga töötama.
Inimesed pole oma õigustest teadlikud
Paljud abivajajad ega nende lähedased ei tea, kas ja millist abi on neil õigus saada riigilt ja kohalikult omavalitsustelt. Samuti ei ole inimesed kursis ülalpidajate kohustustega ning levivad eksiarvamused, nagu peaksid lähedased ise pereliiget hooldama või talle osutatava teenuse kulud alati täielikult ise katma.
Riigil tuleks Madise sõnul pöörata senisest oluliselt rohkem tähelepanu sotsiaalsetest õigustest teavitamisele ja inimesi peaks teavitama kõigist abi liikidest, mida riik pakub. Teavitamisel tuleb silmas pidada ka inimeste erivajadusi.
Ka omavalitsusjuhte ja sotsiaaltöötajaid peaks teavitama nende õigustest ja kohustustest, sest sotsiaalteenuste osutamine eeldab mitme õigusakti tundmist ja puhuti ka kohtupraktikaga kursis olemist. Selleks, et inimesed teaksid kohalikult omavalitsuselt abi küsida, oleks mõistlik selgitada sotsiaalteenuste osutamise korraldust kõigile spetsialistidele, nagu perearstid, pereõed, ohvriabitöötajad või haiglate sotsiaaltöötajad, kelle juurde abivajaja võib sattuda.
Teenuste ühtsed standardid ja hindamine
Sotsiaaltöötajad on mitmel juhul tõstatanud küsimuse, kas kohustuslike kohalike sotsiaalteenuste kohta ei peaks lisaks seaduses sätestatule kehtestama ka ühtsed standardid, mis aitaksid sotsiaalteenuste osutamise kvaliteeti ühtlustada. Sotsiaaltöötajad on välja toonud, et inimese abivajaduse hindamiseks oleks vaja ühtseid hindamisreegleid.
Ühe võimalusena on välja pakutud, et riigil tuleks välja töötada ühtne hindamisinstrument. Võttes aga arvesse, et sobiva sotsiaalteenuse valik sõltub iga inimese olukorrast, tema füüsilisest ja sotsiaalsest elukeskkonnast ning tema tegevusvõimest, ei pruugi olla võimalik kõiki lahenduskäike ette näha. Abi võib olla veel sotsiaaltöötajate parimate kogemuste jagamisest ja koolitustest.
Samuti on Madise hinnangul hea see, et riik plaanib linnade ja valdade sotsiaaltöötajatele appi saata hoolduskoordinaatorid. Igal juhul peaks nii teenusstandardite kui ka abivajaduse hindamise kohta küsima sotsiaaltöötajate arvamust, selgitama välja probleemi olemuse ning püüdma muresid lahendada võimalikult efektiivsel viisil.
