Õhuvägi andis eile mõista, et tegemist ei ole millegi erakordsega ja et taolisi vahejuhtumeid tuleb ette mitu korda nädalas. On nii?

Jah, neid ikka tuleb ette. Need ei ole haruldased asjad.

Kui lähedal peab see võõras tundmatu õhusõiduk olema meie õhuruumile, et õhuvägi peaks vajalikuks seda tuvastama lennata?

Tegelikult tuvastuslend ei sõltu lähedusest õhuruumile. Seal on palju olulisem see, kas neil on lennates transponder välja lülitatud ja kas nad on esitamata jätnud lennuplaani. Kui te tõmbate umbes joone Soome ja Eesti vahele, siis sealt läheb see piir, mis ei ole mitte riigipiir, vaid lennujuhtide kompetentsuse piir. Tallinna tsiviillennujuhid vastutavad ka selle rahvusvahelise õhuruumi eest, mis jääb väljapoole Eesti territooriumit. See on Eesti ja Soome vahel kahe peale ära jaotatud.

Kui lennuk Eesti vastutusalasse lendab, siis tal peab olema kolm asja. Esiteks peab transponder töötama ja andma enda kohta infot, kes ta on. Teiseks peab enne saatma lennuplaani, kust saab teada, mis lennuk ja mis marsruuti pidi lendab. Kolmandaks ta peab olema lennujuhiga raadiokontaktis. Kui üks nendest kolmest kontaktist on puudu – ja tihti on nii, et kui üks on puudu, siis mõni teine on ka –, siis tekib probleem, et mis objektiga üldse tegemist on. Eriti tekib see probleem tsiviillennujuhtidel, kes näevad ainult neid lennukeid, kelle transponder töötab. Õhuvägi näeb kõiki lennukeid, kes siin lendavad. Seetõttu, kui on mingi tundmatu objekt, mida võime naljaviluks nimetada UFO-ks, siis läheb NATO hävitaja välja asja uurima.

Niisiis õhuväe ja tsiviillennujuhtide vahel käib väga tihe infovahetus?

Jah, meil on väga tihe telefonikontakt Tallinna lennujuhtimistornis olevate lennujuhtidega.

Õhuvägi panustab pidevalt sellesse, et ka reisilennukitel oleks turvaline Läänemere kohal lennata?

Jah, justnimelt. See on meie väga oluline funktsioon – töötada koos tsiviillennujuhtidega, et tagada lennuohutus.

Nende konkreetsete lennukite kohta ütlesite, et nad ei kavatsenud meie õhuruumi rikkuda. Kust te seda nii täpselt teate?

Kui mingi lennuk kavatseb õhuruumi rikkuda, siis ta läheneb sellele. Need kolm lendasid tavalist marsruuti mööda. Venelastel on Kaliningradi piirkond, kuhu nad kuiva jalaga või lendamata ei pääse. Seetõttu on lennumarsruut Peterburi piirkonna sõjaväelennubaasist Kaliningradi küllaltki tavaline. Militaarlennukid lendavad Läänemere neutraalsete vete kohal.

Tsiviillennukitel on see asi lihtsam. Reisilennukil liinil Kaliningradist Peterburgi ei ole mingit probleemi üle Eesti õhuruumi lennata – see on tema marsruut, tal transponder töötab, ta peabki lendama ja lendabki iga päev ja me teame seda.

Kui on jõustruktuuri õhusõiduk – ka kopter, ka näiteks piirivalve või politsei oma – siis teise riigi õhuruumi sisenemiseks peab neil olema eriline luba. Selle taotlemine on kohutavalt pikk töö, aga põhimõtteliselt muidugi võimalik. Kui nemad piiri rikuksid, oleks see suur intsident.

Kas sellist salalendu üle neutraalse mere saab provokatsiooniks pidada?

Mina ei peaks seda provokatsiooniks, sest nagu ma ütlesin, siis tegelikult juhtub seda üsna tihti. Päris õige ta ei ole, aga Vene sõjalennukid lendavad väga tihti nii, et transponder on välja lülitatud.

Kas see on alati nii olnud või on see mingi uus normaalsus?

See on alati nii olnud. Ainus asi on see, et 10-15 aastat tagasi oli Vene lende kõvasti vähem. Venemaa oli siis ka tunduvalt vaesem. Nüüd on ta jõudu kogunud ja lendude hulk on üldse suurenenud. 15 aastat tagasi seisis enamik Vene lennukeid pidevalt lennuväljal. See oli venelastel endalgi probleem, sest nende piloodid kaotasid kompetentsust, aga nüüd nad lendavad tublisti rohkem, kui mõni aeg tagasi.