Nõukogude ajast saadik vanglas istuv mees ootab vabanemist
„Tegemist on eluaegse vangiga, kes asus karistust kandma 1983. aastal,“ ütles justiitsministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus.
Oleg Pjatnitski (50) pandi vangi varguse pärast. Vanglas viibides toime pandud tapmiste eest mõisteti ta 1992. aastal surma, kuid 1993. aastal sai ta president Lennart Merilt armu ning surmanuhtluse asemel eluaegse vanglakaristuse. Hilisemate vägivallategude eest on talle mõistetud veel üks 9-aastane vanglakaristus — 2002. aastal lõi ta kaasvangile kruvikeerajaga 11 haava.
Võimalus vabaneda 2013. aastal
Sellest hoolimata on Pjatnitskil teoreetiline võimalus vahepeal tundmatuseni muutunud vabadusse pääseda. Kui 30 aastat vanglas veedetud, saab eluaegne vang õiguse taotleda enneaegset tingimisi vabastamist. Pjatnitski puhul juhtub see 2013. aastal.
Mees on vanglas vastu võtnud ristiusu. Sotsiaalse rehabilitatsiooni eestvedaja ja vaimuliku Avo Üpruse sõnul on tal kahtlemata võimalus vabadusse pääseda.
Aastate jooksul on aga muutunud tohutult palju. Kuidas üldse võiks nõukogude ajal noore mehena trellide taha sattunud Pjatnitski uue reaalsusega kohaneda? „See saab olema äärmiselt raske, arvestades seda, et kinnipidamiskohad otseselt just ei toeta isiku terviklikkust, otsustusvõimet, tulevikku suunatust,“ rääkis Avo Üprus.
“Seda kohta, kust ta lahkus, ei ole enam”
„Seda enam, kui ühiskondlik-poliitiline ja majanduslik olukord on täielikult muutunud. Võimatuid asju ma ei tea, aga see on väga raske ja eeldab ka toetavat keskkonda,“ hindas mitme kinnipeetavaga nende taassotsialiseerimise huvides regulaarselt kohtuv Üprus. Ta lisas, et vangla ühest küljest muserdab inimest, teisalt tekib moonutatud ettekujutus enda oskustest, võimetest ja võimalustest.
Ta on Pjatnitskiga suhelnud kolme aasta jooksul ning võib öelda, et eluaegne vang ise suhtub tulevikku üsna roosiliselt, on positiivselt meelestatud ja usub vabanemise võimalusse.
„Mis puutub vangla hoiakusse, siis seda on keerulisem ette näha ja kohtu otsust ei ole ju ka võimalik ennustada,“ nentis rehabilitatsioonikorraldaja. Et aga Pjatnitskil lootust üldse poleks, seda ta ei usu. „Kahtlemata on tal võimalus!“
Vanglast vabanenute ühiskonda taassisenemist peaks Üpruse sõnul rohkem toetama ja soosima, mitte mõtlema, et me saame inimese keldrisse ära panna, kus probleemid tegelikult süvenevad.
„Igasugused tagasitulekud on alati komplitseeritud. Ja tema puhul — seda kohta ei ole enam olemas, kust ta lahkus.“
Õpetatakse pangaautomaati kasutama ja CV-d koostama
„Vangla ei kohtle eluaegseid kinnipeetavaid põhimõtteliselt teistmoodi kui ülejäänud kinnipeetavaid — lähtutakse iga konkreetse inimese vajadustest ja riskidest. Ka siis, kui eluaegne kinnipeetav hakkab vanglast vabanema, saab ta samasugust õpetust nagu kõik teised vabanevad vangid,” rääkis justiitsministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus.
“Eelkõige õpetatakse praktilisi oskusi nagu CV kirjutamine, pangaautomaadi kasutamine, asjaajamine ametiasutustega ja nii edasi.“
Eluaegse vangistusega karistatud isiku võib kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat.
Katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine süüdimõistetule kaasa tuua võib.
