Lauritsa hinnangul juhtub igapäevases elus autoteel või maanteel kindlasti tihedamini õnnetusi kui downhill-jalgrattasõidu harrastajatel.

"Meie, tegeledes ekstreemse spordialaga, oleme iga hetk trenni tehes valmis selleks, et võib midagi juhtuda. Tänu sellele oleme väga kaitstud - meil on turvised alatest kehaturvistest, jalakaitsmetest, põlvekaitsmetest, ülakehakaitsmetest kiivrite, prillide ja kaitsekinnasteni välja," selgitas Laurits.

Kodulehe andmetel on klubi peamine eesmärk ekstreemsema kallakuga jalgrattaspordi arendamine ja populariseerimine.

"Meie põhitegevus on jalgrattaga mäest laskumine ehk siis downhill. Tegelikult koondab klubi absoluutselt kõiki jalgrattahuvilisi. Pole oluline, kas see on maanteeratas, BMX või näiteks tänavajalgratas," lausus Laurits.

Jalgrattaklubi Freedown on aastaid korraldanud Eesti downhill-meistrivõistlusi ja jäänud seni Eesti ainukeseks rattaklubiks, kus sellise alaga tegeleda saab.

"Turvareeglid on sellised, et me ei lase kedagi võistlema ega isegi niisama mäe peale ilma nõutud varustuseta. Selle üle on alati kontroll," märkis Laurits.

Järelhüüe jalgrattaklubi Freedown kodulehel
Õnnetus ei hüüa tulles! Kuid kui ka hüüaks ei muudaks see valu olematuks, igatsust väiksemaks...

Liiga harva väljume me oma elumullist, oma rutiinist. Liiga harva helistame Sõbrale, et küsida "kuidas läheb?" Ikka on ettekäändeks kiire elu, tohutu väsimus, pakilised töökohustused. Ei jõua, ei jaksa, ei viitsi!

Siis ühtäkki avastadki, et Sõbral pole praegu rõõme, mida sinuga jagada. On vaid kurbus ja mure. Jääb vaid lootus, et nüüd pole veel liiga hilja aidata Sõbral murekoormat kanda.

Viimane aeg olla olemas, kuulata! Nii ehk otsata kurbus ei ole nii raske taluda. Meie sügav kaastunne Riho perele, sugulastele, lähedastele ja Ruttile.

25-aastane eestlasest downhill-trikirattur sai laupäeval Norra pealinnas Oslos surma, kui ta oma jalgrattaga trepist alla sõites kukkus peaga vastu maad ja sai surmavaid vigastusi. Ta ei kandnud õnnetuse hetkel kiivrit.