Neeme Järvi: Eesti tuleb meil endil suureks rääkida
Järvi: Olen tõepoolest juba tükk aega mõlgutanud mõtteid seoses tulevase, 2009. aasta laulupeoga!
2009. aasta üldlaulupeo teise õhtu viimase etteastena või kolmandal päeval tahaksin valikkooriga ja ühendatud orkestritega (ERSO, Haag) mängida lauluväljakul Gustav Mahleri “Tuhandete sümfooniat” ja tutvustada maailmale selle kaudu Eestimaad, meie kultuuri ning laulu- ja laulupidude traditsiooni.
Mahlerit kümnetuhandelise kooriga sealsamas lauluväljakul ette kanda… Siin on vaja aga kohe otsust ja rahalist tuge ning asi saab tehtud!
Algul mõtlesin kaasata ka New Jersey orkestri, kuid seda pole vaja, piisab Haagi orkestrist ja meie oma ERSO-st, lauluväljakust, lauljatest ning dirigentidest Ants Sootsist, Ants Üleojast ja Olev Ojast ning mõnest aktiivsest kolleegist, kes on laulupeoga seotud. Tohutult palju tööd tuleb juurde, aga ma usun väga Eesti laulupidude ja lauljate tasemesse — nad laulavad nagu professionaalid!
Mida teab üks eestlane Mahleri kaheksandast sümfooniast?
Ega ilmselt väga teagi, aga siis tutvustame neile seda võimast muusikat! Gustav Mahler ja Rudolf Tobias elasid umbes ühel ajal — üks Eestis, teine Saksamaal. Nüüdne generatsioon küsib: kes see Tobias niisugune on? Oli selline hull, kes kirjutas oratooriumi “Joonase lähetamine” ning mõtles aina Eestile ja eesti keelele.… Samamoodi nagu Gustav Mahler mõtles, kuidas leida uusi teid muusikas. Ta leidis ning kirjutas oma “Tuhandete sümfoonia”. Sümfoonia tuhandele ettekandjale. Mõelge!
Tema muusika oli tol ajal muidugi väga uudne, paljud ei saanud sellest aru. Tänapäeval on see aga kõige suurem, ilusam ja vägevam, mis on üldse kunagi kirjutatud. “Tuhandete sümfoonias” peab olema tuhat ettekandjat, tema sai võib-olla kokku 800–900. Meie siin väikeses Eestis saaks selle kümne tuhande inimese ja kahe orkestriga ette kanda! Võimendaks seda korralikult, teeks ühe erilise pidupäeva nendele, kes tahavad seda kuulata! Sel päeval oleks vähem joomist ja muud tsirkust.
Kas julgete meie inimestesse sada protsenti panustada?
Oleneb, kes ees on…Ma arvan, et teie…ja tal peab olema tohutult palju abilisi. Koorijuhid peavad kooridele asja selgeks tegema. Samas olen ma kindel, et see tehakse väga hästi ära! Kunstilise poolega pole üldse probleemi, ma usun sellesse sada protsenti. Aga see muu, organiseerimise pool…! Poistekoor! Kaheksa solisti! Maailmatasemel.
See kontsert kestaks ainult kaks tundi. Teeks sellest video ja DVD ning saadaks maailma. Esimest korda maailmas kantaks Mahleri kaheksas sümfoonia ette mitte tuhande, vaid kümnete tuhandete inimestega ja seda Eestis! See jätaks tohutu jälje! Aga seda on võimalik Eestis teha ainult siis, kui inimesed sellest huvituvad! See vajab meie soovi ja erilist huvi asja vastu.
Kas teie kontserte produtseerinud New Yorgi produtsent Jason Starr oleks valmis siia tulema ja selle ära tegema?
Jah! Kui ta kevadel mu juubelikontserti salvestas, näitasin talle lauluväljakut ja ta vaimustus! Muidugi tuleb veidi ka probleeme, sest see ei ole ju kontserdisaal: vabas õhus salvestades peab mõne asja kindlasti ka ümber tegema, aga sellest pole midagi. Kannatust peab olema! Sellest tuleks niivõrd võimas asi — tuleb lihtsalt õlg alla panna. Samas ei oska midagi selle ideega teha — mina võin rääkida Ants Üleojale ja tema omakorda mulle. Kuid siis tuleb teade: meil pole sellist päeva, meil ei ole raha, me peame sellel lisapäeval koori ja orkestrantide elamise ja söögi kinni maksma… No kuulge! Laulupidusid tehakse Eestis iga viie aasta tagant. Tullakse kokku ja lauldakse kaks päeva. Tase on kõrge — au Eesti koorijuhtidele. Aga kus on meie DVD-d ja videod, mis tutvustavad Eesti muusikalist kultuuripoliitika suursündmust maailmas laiemalt? Neid ei ole. Kõik jääb siiasamasse Eestisse. Jälle see vana teema — Eesti riigil ei olevat selleks raha. Rahajutt on Eestis alati päevakorral, selle taha on hea peitu pugeda. Muide, välismaised tegijad on meie laulust nii vaimustuses, et tõid välja filmi “Laulev revolutsioon”, mida näidatakse just praegu kõigis Ameerika kinodes.
Aga ilmselt ilmub meie intervjuu kultuuriuudiste all ja vaevalt valitsuse liikmed seda rubriiki loevad.
Sellega annate justkui mõista, et kultuuri ei peeta enam millekski?
Muusika alla pannakse ajalehtedes ainult räpp ja rokk. Kultuurirubriigi all on siis tõsine muusika ja seda nimetatakse entertainment’iks, meelelahutuseks. Kas Heino Elleri sümfoonia ei olegi siis enam muusika? See on meelelahutus — aga kas see on päris õige? Ameerika mõju Lääne-Euroopale on väga negatiivne ja me ei tohiks seda mõju üle võtta.
Kas kultuuritegijad kannatavad seetõttu palju?
Väga palju! Nad on midagi suurt õppinud, aga neid ei väärtustata. Viiulit hakatakse õppima alates neljandast eluaastast, hiljem harjutatakse viis-kuus tundi päevas, et saada mingisugusegi tasemega meistriks. Niisuguseid detaile ei tea tavaliselt ei riigimehed ega oma kohale väga kergel teel, näiteks poliitika kaudu, saanud inimesed. Ka tavainimene ei saa aru, et professionaalne kunst on hoopis teine asi — see pole vaid tavaline viiulimängimine. Ikka mõeldakse nii: mis raha see klaveri- või viiulimängija tahab? Aga see on raske töö, mille eest tuleb maksta! Kuidas me saaks küll üle sellisest arusaamast? Oleme oma Eestiga juba nii arenenud, et peaksime hakkama teistviisi mõtlema. Eesti keele ja meele algus oli ju fantastiline. Meil oli omal ajal ütlemine (mis vastab tõele), kus professionaalse muusiku tööd võrreldi klassiga. NSVL-s oli ju kolm klassi — töölised, talupojad ja orkestrandid. Seda viimast ei võetud tõsiselt. See on tohutu töö, millest kahjuks ei suuda aru saada keegi, ka tavaline tööinimene.
Tunnetate, et keelt ja meelt enam ei väärtustata?
Tunnen jah. Tänu koorilaulule jäi eesti keel ellu. Miks ei tellita Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamiseks pidulikku teost Erkki-Sven Tüürilt, Arvo Pärdilt, Veljo Tormiselt või Eino Tambergilt? Unustatud!
Aga Eestit maailmas ikka teatakse veel või on see vaid müüt, meie lootus?
Praegu on tagasiminek tohutu. Vanasti olid Eesti, Läti ja Leedu, kuid keskus oli ka siis Riia. Nüüd on nii, et vaid Läti on see, millest räägitakse.
Kui kriitikud kirjutavad artikleid Paavost ja Kristjanist (Neeme Järvi dirigentidest pojad — toim), nimetatakse neid Läti dirigentideks! Ja muidugi peetakse meid ka soomlasteks. Keegi ei tea enam, mis on Eesti või kes on eestlased! Meie valitsusjuhtide probleem on see, et lisaks muule maailmale ei suuda nad ka Venemaale selgeks teha, mis see Eesti on.
Kujutage nüüd ette, ma ütleksin, lausa karjuvat olukorda, kus poliitikaga on koguni nii kaugele jõutud, et meil ei ole raha Peterburi Eesti kiriku taastamiseks! Varsti teeb Venemaa selle remondi muidugi ise ära või kisub maha, millega on ka ähvardatud. Aga ometi on see meie kultuuri ajalugu.
Eesti riik ei suuda seda organiseerida ega pole sellest huvitatud…
Tänu kunagise Pärnu linnapea Einar Kelderi eestvõtmisele ja Eesti Kontserdi direktori Aivar Mäe fantastilisele tegevusele tehti Pärnus alla aastaga valmis kontserdisaal. See on uskumatu saavutus, mis tuleks suurte tähtedega ajalukku kirjutada.
Kui Eesti riik ei suuda Peterburi eesti kirikut taastada, siis antagu Aivar Mäele võimalus ja raha ning ta teeb selle korda. Ta on erakordne talent! Ta teeb kõik ära, mis ette võtab! Peterburi eesti kirikut ei tohi käest lasta, sest kõige muu kõrval on see ka poliitiline küsimus. Lähendaksime Eestit ja Venemaad kultuuri kaudu. Seda sõprust on vaja, selle asemel, et üksteist kogu aeg sõimata.
Näitame siis kogu maailmale, milline on Eesti kultuur — meil võiks olla tuhandekohaline kontserdisaal Peterburi linnas! Eesti valitsus kas ei suuda või ei taha selle peale mõelda. See ei ole valitsusele tähtis. Selle asemel, et mõelda laiahaardeliselt, aetakse kohapeal pisiasju, mis nagunii korda saavad. Mulle ei meeldi väljend: Eesti on pisike ja tagasihoidlik. Ei ole! Me oleme võrdväärsed NATO ja EL-i liikmed ja peame ise oma riigi suureks tegema ja rääkima. Me ei saa kogu aeg vireleda kellegi sabas.
Kuidas teile tundub väljend “raha ei ole”?
See on nii õõnes! EL eraldab hiigelsummasid selle või teise valdkonna jaoks. Mille peale see raha pannakse? Kes otsustab? Miks ei saa sellest rahast midagi kultuur ja muusika? Miks ei ole Eesti Raadio juurde taastatud segakoori? Me oleme kõige suurem laulumaa ja meil ei ole professionaalset segakoori!
Lätis on lausa kaks väga professionaalset segakoori ja need on maailmas tuntud Kui tahan kusagile saada head koori normaalse raha eest, kutsun esmajärjekorras Läti koori. Nad teevad palju parema töö kui lääne koorid. Või siis väga kalli Berliini Raadio koori. Eestis oli kunagi ka Jüri Variste koor, Eesti Raadio koor. Tegime kõik koos tööd, mina olin ju siis Eesti Raadio Sümfooniaorkestri peadirigent. Pärast Eesti taasiseseisvumist kaotati kõik ära, õnneks sai ERSO sai riiklikuks. Nii ongi rahvusringhääling nüüd ilma muusikakollektiivideta. Võtkem ometigi õppust BBC-ilt, kus on viis orkestrit, või Saksa Raadiolt! Loogem uuesti oma orkestrid ja koor.
Ruumipuudus oli aga siis ja on ka nüüd! Eestlasena tahan eestlasele selgeks teha, et Eestisse ei ole kunagi ooperiteatrit ehitatud. Estonia teater ehitati draamateatriks ja ta oli ning on ainult kui üks sümbol. Kuna kusagil polnud mängida, hakati teda kasutama muusikateatriks. Nüüd arvataksegi, et see on ooperiteater ja meil pole midagi muud vaja! Aga meil on vaja korralikku ooperiteatrit ja kontserdisaali! Estonia teater avas oma uksed 1913. aastal, kuid nüüd on ju 2007. aasta! Kas Tallinna linnapea, Eesti valitsus ja riigikogu on sellest teadlikud? Kus korraldatakse 2011. aasta Tallinna kultuuripealinna üritused?
Milline on teie kujutluses uus ooperiteater koos kontserdisaaliga? Kui suur?
Selline, et järeltulevad põlved ei peaks jälle uut ehitama. Jälgin suure huviga, milliseks kujuneb Sakala keskus ja mis mees on Peeter Rebane, kes selle enda kätte sai. Praegu on Sakala ainus lootus Eesti Suure Muusika Keskuse loomiseks. Vaadake, kui magus paik! Ühel pool on ju muusikaakadeemia, mille eest sai omal ajal tohutult võideldud — ka välis-eestlastelt saime miljon dollarit, et aidata seda ehitada. Aga kuidas kõik venis aastaid, enne kui akadeemia valmis sai! Teispool on Estonia.
Sakala keskuses võiksid olla teatrid, kultuuriürituste keskus ja kobarkino muidugi ka. See koht sobiks ideaalselt kontserdisaaliks ja ooperiteatriks. Kui Peeter Rebane teeks sellise kultuurikeskuse ega mõtleks ainult ärile, oleks see ausammas talle endale.
Aga kui see variant suurejoonelise muusikakeskusena läbi ei lähe? Mis siis?
Siis jääb üle loota Viimsi vallavalitsusele! Teeme ooperiteatri sinna — mere äärde. Olen Viimsi meestega sellest rääkinud ja nad on selleks valmis. Muidugi on neil rahalist abi vaja, aga nende mõtlemine on õige. Sidneysse sisse sõites köidab kõigi pilke arhitektuuriliselt fantastiline ehitis — ooperiteater. Miks ei kasuta Eesti sama võimalust? On ju Tallinn merelinn. Trademark of Estonia.
Tõeliselt armas oli see, kui teie lapselaps Lukas eelmisel üldlaupeol koore juhatas. Kui mõelda positiivselt ja ooperiteater Eestisse tuleb, kas Lukas võiks olla Järvide dirigendidünastia järgmine maailmakuulus dirigent!
Ta soovid muutuvad kogu aeg ja nüüd on käes pigem selline häbelikkuse aeg. Eelmisel laulupeol ta nägi, et kõik juhatavad, ja nii pidi temagi juhatama. Ja see nägi tõesti tore välja. Tal tulid kõik need lõpud nii vahvalt välja! Ta lõpetas loo nii energiliselt, samal ajal kui päris dirigent. Ja kummardas ka! Kõige naljakam oli siis, kui dirigentidele pärjad kaela pandi. Tema isa sai ka pärja, aga kuna Lukas ei saanud, siis oli ta väga solvunud. Näis, mis poisist saab.
Millise mulje on teile jätnud Estonia teatri juhtkond?
Estonia teatri juhtkond ei tee midagi selleks, et oma elu natukene paremaks teha ja võidelda uue teatri ehitamise eest. Estonias on vaid suured intriigid ja seetõttu jääb ta väikeseks kohalikuks teatriks. Miks nad ei taha oma elu parandada? Puudub aktiivne, juhtiv lähenemine tulevikule. Kus mängida Wagnerit, Richard Straussi?
Praegusesse Estonia teatrisse sobib operett, samuti draamaetendused. Teatril on küll kõlav nimi — rahvusooper –, aga ooperimaja see ei ole. See maja on akustiliselt kõlbmatu koht ja vaid hädaväljapääs.
Kuidas venelased saavad ja jõuavad? Tallinnas on vene kogukonna käes kaks suurt ilusat hoonet — Vene Draamateater ja Ohvitseride maja — mõlemas on väga head saalid. Seega on eestlased sabassörkijad…
Kui Eesti tahab olla esirinnas, peaks ta oma inimestele tooma kultuuri kätte ka välismaalt, kutsuma siia Maria Teatri Peterburist, Viini Ooperi, La Scala. Aga neid pole kuhugi tuua, meil on ainult Saku suurhall. Kas Eestil sobib Saku suurhalliga uhkustada?
Arvan, et ei. Räpp! Rokk! Sport!!! Kunagi Eesti ajal hakati Eestis noote trükkima, nüüd seda enam ei tehta. Keegi ei propageeri Eesti muusikat maailmas, ka sellepärast, et meil ei ole nooditrükkimist ega plaadivabrikut. Nõukogude ajal oli Eestis Moskvale alluv plaadivabrik Melodija, kus me heliplaadistasime Eesti muusikat . Imelik ja koguni halenaljakas, aga ERSO mängib tihti veel Nõukogude-aegsete nootide järgi. Kujutage ette, käsitsi kirjutatud nootidest Beethovenit!!!!
Kas keegi hakkab selle peale mõtlema, kas keegi üldse mõistab seda olukorda?
Jah, väljastpoolt vaadatuna pole justkui midagi viga. Eesti muusika on professionaalne, meie heliloojad ja interpreedid on maailmas tuntud. Andres Mustonenil on väärikas koht muusikailmas, Anu Talil läheb väga hästi, Pärt on maailmanimi, Järvid ajavad ka oma asja. Aga meie vist oleme need, kes oma Eesti päritolust kõige rohkem räägivad. Eestlane ei taha oma päritolu ju väga propageerida, sest talle on tähtis MINA. Mina ja maailm. Aga peaks olema vastupidi — maailm minus. Tõsi on see, et olen maailmakodanik, aga ma olen ennekõike ikka eestlane. Meie mõtlemine peaks muutuma radikaalselt — mitte kohalikult, aga suurelt…
Mis on teie arvates Eesti kultuurielus halvasti?
Üldine olukord on see, et paraku ollakse Eestis kerjused. Vähemalt kultuuris. Läänemaailmaga võrreldes on meie muusikute palgad, honorarid ja kogu süsteem võrreldamatu, mõtlemine on allutatud vanale, Nõukogude süsteemile. Nõukogude ajal oli orkestrandi palk 100 rubla ja tal polnud muud väljapääsu, kui vingus näoga mängida ühes ja samas orkestris. Poodides polnud ka ju midagi saada. Nüüd on vahe selles, et poodides on kaupa külluses, aga piltlikult öeldes on palk ikka sada rubla.
Tahate öelda, et tõsise muusika viljelejad on unustatud?
Aga on ju! Tuletage meelde, mis toimus lauluväljakul, kui Eesti vabanes. Rahvas ja kõik poliitikud olid lippudega seal. Miks nad (poliitikud — toim) sinna trügisid? Kas polnud mitte nii, et Eesti vabanes tänu laulule ja kultuurile? See tõsiasi, nagu ka laul ise, on aga unustatud. Samamoodi on ununenud ka need inimesed, kes võitlesid Nõukogude ajal Eesti Vabariigi eest ja saadeti Siberisse. Praegu räägib igaüks vaid oma minast ja kohast, millest ta kinni hoiab.
Mis toimub Eestis praegu kaugelt vaadatuna?
Eesti kunsti ja kultuuri seisak ning langus. See on kurb. President Lennart Meri ja esimese valitsuse ajal pandi Eesti arengule tõesti hea põhi, aga seda ei hoia kaua, kui edasised põlved ei tee oma tegudega veel paremaid käike.
Kui arvatakse, et see on minu isiklik kapriis, siis eksitakse. Asi on käest ära ja tõsine!
Kultuuriministeeriumi alla käivad võrdselt nii kultuur kui ka sport. Kuidas jagatakse aga raha? See on Eestis suur asi, kui sportlane võidab. Valitseb mõtteviis, et sportlase võit on riigile väga tähtis ja võitja peab saama korraliku raha. Ma ei vaidle vastu, see peabki nii olema. Aga miks peab kultuur jääma siin tagaplaanile? Säärases hoiakus on midagi väga-väga valesti. Kui palju pannakse Eestis üldse tähele seda, kui Eesti muusik või orkester saab USA-s Grammy? Eestlased on Grammysid saanud! Aga see jääb riiklikult märkamata. Samas on Grammy võit Eestile justkui ausamba panemine, sest üldjuhul saavad selle auhinna ju ainult USA muusikud.
Soomlased, taanlased ega Venemaa — keegi pole Grammyt saanud. Aga Eesti on saanud! Eesti muusik peab Soomes või Inglismaal lisaraha teenima…
Täpselt. Meie muusikute palgad on alandavalt madalad. Ja loomulikult on paljud inimesed nördinud, ka mina. Teate, kuidas see innustaks noori õppima muusikat, kui palgad oleksid normaalsed! Muidugi, kuulen kohe vastust,: kellele seda muusikat vaja on?
Moskvas ja Peterburis kümnekordistati tippmuusikute palgad ja anti riigi esinduskollektiividele — teatritele ning sümfooniaorkestritele grant’id. Küsisin Eestis olles ühelt ministrilt, kas Eestis ei saaks sama teha. Vastus oli, miks ei saa, aga sellest tuleks palju jama. Eestis kardavad millegipärast kõik jama ja seepärast ei võeta igaks juhuks midagi suurt ette. Kas teised ministrid ja riigikogu mõistaksid kultuuriministrit, kui ta hakkaks grant’e sisse seadma? Aga kultuuri arendamiseks ja viljelemiseks tuleb teha erand ning kindlakäeliselt otsus raha eraldamiseks vastu võtta! Palju jõudu kultuuriministrile!
Mul on ka hingel, mille järgi on tehtud nende inimeste valik, kes Eesti saatkondade juures välismaal kultuuri esindavad. Keegi ei saa aru, millega need inimesed üldse tegelevad.
Nad on lihtsalt oma kohtadel. Aga peaksid ihu ja hingega hommikust õhtuni võitlema, korraldama festivale ja igasugu kultuuriüritusi — neil on ju selleks võimalus! Asukohamaa keskkond nende teenindamiseks on olemas.
Nagu eestlane ütleb: ei kippu ega kõppu. Vaikus. Kas jälle pole raha? Või ei viitsi? Või ei oska?
Mida siis teha tuleks?
Kõigepealt mõelda, kuidas saaks asjad kiiresti joonde. Mulle ei meeldi aeglane tegutsemine. Kui mul on kontsert, siis teen neli proovi. Teisipäeval hakkan peale, kolmapäeval on kaks proovi ja neljapäevast pühapäevani on kontserdid. Selleks ajaks on tükid selged ja rahvas kuulab head muusikat. Ma ei ole harjunud aastate viisi nämmutama, et teeme-teeme ja tegelikult ei tee midagi. Eesti peab mõtlema mastaapselt! Globaalselt!
Kas ma tahan liiga palju! Ei! Üldse mitte… Need asjad, millest ma räägin, on Eestis tegemata. Ja kui keegi midagi ette ei võta, siis ei maksa imestada, kui jääme teistest riikidest jäädavalt maha. Ikka järjest rohkem ja rohkem. Lausa piinlik lugu.
Te elate nii kaugel ja olete samas justkui siin — niivõrd hästi tajute siin valitsevat olukorda ja mõttelaadi. Kuidas see on võimalik?
Ilmselt seetõttu, et olen seda Eesti-tunnet tajunud terve oma elu. Olen oma nime ja oma kunsti alati Eestiga sidunud, sellest alati ja igal pool rääkinud. Ka oma lastele olen seletanud, et me oleme eestlased, teeme eesti kultuuri, eesti kunsti. Me oleme osa maailma kultuurist, aga kõigepealt oleme eestlased.
Ja Eesti muusika on osa maailma muusikakultuurist. Piinlikkust ei tunne, kui meil on Tobias, Tubin, Eller, Kapp, Tormis, Pärt, Tüür, Tamberg jt! Eestisse lihtsalt ei tule maailma tasemega kunstnikud ja muusikud. Kui palju on haruldasi muusikuid, aga nad töötavad välismaal.
Tooge tagasi need inimesed, kes on välismaal enesele nime teinud! Tehke Eestist sündmus! Olgu tipptegijail võimalus Eestis teha samamoodi kultuuri nagu välismaal. Andke neile võimalus, makske neile väärilist palka! Nii et tipptegija saaks väga head palka ja teised mõnevõrra madalamat. Kui valitsus ja partei(d) — näete, sama väljend nagu Nõukogude ajal — teeksid vastava põhimõttelise otsuse, siis asi laheneks. Aga ei, käib vaid üks suur vaidlus ja seda on kurb vaadata! Üheski küsimuses ei leita üksmeelt. Tänapäeval, kahjuks, puuduvad otsustajad, juhid!
Mulle tundub, et te võiksite olla rahul oma tegevusega USA-s ja Euroopas, olete üks maailma armastatumaid dirigente, teie juures käiakse õppimas, annate suurepäraseid kontserte. Sel sügisel olete juhatanud selliseid maailma tipporkestreid nagu Berliner Philharmoniker ja London Philharmonic Orchestra. Aga teie muretsete ikka kõige rohkem Eesti pärast! Miks?
Eesti on minu kodumaa, isamaa. Räägin oma emakeelt — eesti keelt. Ma ei kannata seda, kui tulen Eestisse ja pean rääkima võõrkeelt. Eesti keeles rääkimine ja eestlastega suhtlemine on mulle väga tähtis. Eestlane on arusaaja inimene ja temaga on võimalik individuaalselt suhelda, teineteisele läheneda. Nii nagu praegu teiegagi — ma saan rääkida otse ja südamest. Häbiasi on seda maad ja keelt käest ära anda ja rääkida, et tehkem multikultuuri nii — see maailmas praegu moes on –, nagu arvab heaks mõni Euroopa Liidu vastutav juht.
Noored dirigendid kogu maailmast tulevad kokku, et õppida teie juures (näiteks teie seitse aastat kestnud meistrikursused David Oistrahhi festivali raames Pärnus ning 2007. aastal värskelt alustatud meistrikursused Haagi Kuningliku Konservatooriumi juures). Mis on see fenomen, et nad tulevad sinna, kus teie olete? Miks tahate ise neil kursustel õpetada?
Dirigeerimise ala on tundmatu ja keeruline. Rimski-Korsakov on öelnud, et dirigeerimine — eto tjomnoe delo. Ega inimesed ju ei tea, nad ka ei mõtle sellele, mis on dirigeerimine. Kas see on taktilöömine või hoopis suurem kunst? Ma ei oska seletada fenomeni, mis toob inimesi mu juurde. Võib-olla see, et muusika on mu armastus. Ma elan dirigeerimise maailmas. Olen salvestanud palju plaate, kaasa aitab seegi, et mu nime tuntakse maailmas.
Aga peamine on dirigeerimise tehnika, mida on raske selgeks saada. Samamoodi on mängimine igal pillil raske, kui pole tehnikat. See on hea ja halva dirigendi vahe.
Ja veel…. Pärnu on ju kultuuripealinn! Olen osa sellest haruldasest festivalist juulis.Eesmärk oli viia meistrikursused rahvusvahelisele tasemele ja ma saavutasin selle. Dirigendid üle maailma tulid kokku just Pärnusse. Ma sain näidata, kui ilus ja armas linn see on. Praegu räägivad paljud maailma muusikainimesed Pärnust kui muusikalinnast.
Dirigendid Järvid — Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi. Kas nüüd õpivad pojad teilt või teie neilt?
Oleme loominguline perekond — me mitte ei jäljenda üksteist, vaid õpime üksteise käest. Paavo ja Kristjan on palju kuulanud mu plaate, mis ei tähenda, et minu maitse peaks olema nende oma. Pigem me innustume vastastikku ja vaimustume üksteise tööst. Räägin siin ka Maarikast, kes on solistina heliplaadistanud koos Kristjaniga kõik Eesti heliloojate flöödikontserdid. Minu lapsed on mu suurim inspiratsioon.
