Närska: Ansip viis ellu Karl Vaino poliitikat

 (1176)
Robert Närska
Postimees/Scanpix

Eesti Ekspress tõstatas möödunud nädalal küsimuse peaminister Andrus Ansipi minevikust. Päevaleht küsis Rahvaliidu nimekirjas Riigikokku kandideerinud endiselt EKP Tartu rajooni täitevkomitee esimehelt Robert Närskalt, mis toimus 1988. aastal Tartus.

25. novembril 1988 arutati EKP Tartu rajoonikomitee pleenumil muude küsimuste seas ka II sekretäri valimist. I sekretär Peep Tarre tegi ettepaneku valida II sekretäriks Andrus Ansip. Teie sõnavõtu sisu, mis on talletatud arhiivis protokollis, oli järgmine: “Kas Sinu seisukohad on praeguseks tõeliselt muutunud võrreldes selle aasta veebruarisündmustega Tartus? Sinu arvates eksisteerib alati kaks seisukohta — Sinu oma ja vale seisukoht. Oled poliitiline prostituut.” Mida toona sellega mõtlesite?

Kõik II sekretäri kandidaadid (lisaks Ansipile Urmas Tensing — toim) läksid pulti ja pidasid nn troonikõne. Ansip pidas uhke sinimustvalge kõne, kus ta rääkis, kuidas ta toetab Eesti suveräänsust, keeleseaduse vastuvõtmist jne. Mina kuulasin saalis ja mulle tuli meelde ning silme ette 2. veebruar (sama aasta — toim).

Olin jaanuaris täitevkomitee aseesimeheks saanud ja kui olid need veebruari sündmused, siis Vanemuise tänav oli mõlemalt poolt kinni pandud. Sinna pääsemiseks olid välja jagatud mingid rinnamärgid, mida kanti kuuerevääri teisel poolel. Kadunud Rein Kuku, kes oli siis täitevkomitee aseesimees, võttis mind kaasa, kuna minule seda märki polnud pandud. Läksime esimestest Pälsoni tänava poolsetest valvuritest mööda. Siis ma nägin, et seal olid tuletõrjeautod ning kilpide, kumminuiade ja koertega miilitsad.

Tulin täitevkomitee majja (endise Pälsoni, nüüd Pepleri ja Riia maantee nurgal — toim) tagasi. See langes ajaliselt peaaegu kokku sellega, kui Riia tänavat pidi tulnud noored jõudsid oma demonstratsiooniga Pälsoni tänavale. Ühiselamute juures oli tänav tõkestatud. Seal olid miilitsad kilpide, kumminuiade ja koertega. Kui need noored läksid täitevkomitee maja eest mööda, hakkasid teiselt poolt miilitsad koertega vastu tulema. Kui demonstrandid olid jõudnud vana meditsiinikooli maja juurde, siis tulid miilitsad vastu ja lasid koerad neile peale. Need lapsed hüppasid üle aedade, koerad taga. Vaatasin seda võigast pilti ja Ansip tuli samal ajal minu juurde.

Ta hakkas selgeks tegema, kuidas miilits ei oska oma tööd teha ega koeri käsutada. Koerad oleks tulnud varem lahti lasta ning tema sõnad olid need: see, keda koer on korra näksinud, see enam tänavale ei tule.

Sellel pleenumil tuletasingi seda meelde. Tõusin püsti ja küsisin, kas tema seisukohad on muutunud. Edasi seda juttu protokollis pole. Rääkisin ja küsisin ta käest: kui sa siis pooldasid ja pidasid õigeks koerte lahtilaskmist laste peale ja täna sa pead maha sinimustvalge kõne, siis millal sa õigust rääkisid? Kas siis või praegu?

Edasi rääkisin teda praeguseni iseloomustavast omadusest, et on tema arvamus ja vale arvamus, ning lõpuks nimetasin teda poliitiliseks prostituudiks (see on kirjas ka pleenumi protokollis– toim). Ilmselt avaldas see pleenumist osavõtjatele nii palju mõju, et kui ta tuli puldist maha ja saabus vaheaeg, siis sellel ajal tulid paljud minu käest küsima, kuidas asi oli. Ma rääkisin. Hääletustulemus oli selline, mida kõige vähem oodati.

Ansip on avalikult teatanud, et ta pole 2. veebruari sündmustega Tartus kursis ning oli sellel päeval oma naise õe juures.

See on absoluutne vale.

Tartu sündmusi suunati Tallinnast. Milline oli Tartu rajoonikomitee roll neis sündmustes ja käsuliinides?

Ei tea. Aga ma kindlasti ei usu neid väiteid, nagu poleks Tartu rajoonikomitee asjaga üldse seotud olnud. See oli selline sündmus, mida terve vabariik kartis. On ebareaalne, et ei kaasatud Tartu rajoonikomitee inimesi. Aga seda peab Peep Tarre ütlema.

2005. aastal peaministriks saades ütles Ansip Eesti Ekspressile üht 1988. aasta dokumenti kommenteerides, et sellist koosolekut pole olnud, dokument on fabritseeritud ja neid protokolle kirjutati tagantjärele, nagu vaja oli.

(Närska naerab selle peale)

Seda enam on hämmastav, et muidu väga lakoonilistes tekstides on Ansipi kohta nii emotsionaalseid ütlemisi. Mida see tähendas?

Teda kaitsesid asutuste parteiorganisaatorid — need, kellega organisatsiooniosakonnal ja tööstusosakonnal oli kõige tihedam side. Nemad muidugi kaitsesid. Ja mis ma ütlen — vahendeid valimata võimu juurde.

Loe veel

Alevtina Kislova ütles tol 25. novembri pleenumil, kus käis arutelu Ansipi kandidatuuri üle: “Meil pole õigust kellelegi silte külge kleepida. Me valime praegu sm Tarrele meeskonda. A. Ansip on iseloomult halb poiss, kuid ta on tark poiss. Ta on sm Tarrele vajalik.” Mida mõeldi selle all, et Ansip on halb poiss?

Kui vaadata Ansipi CV-d, siis ei saa ju öelda, et üks või teine asi on juhus. See on teadlik partei funksionäri karjääri valik. Ja need olid sellised inimesed, keda omajagu kardeti. Kui inimene on nii ideeline. Paljudel käis partei lihtsalt sinna juurde, mitte nad ei olnud läbi ja lõhki (parteilased — toim). Ja kui sul on selline iseloomuomadus, et sa lähed võimu juurde üle laipade, siis seda enam. Minu jaoks oli tema ikkagi see, kes raudselt viis enne Vaino Väljast Karl Vaino poliitikat ellu ja seda väga tõsimeelselt.

Miks alles nüüd julgete sellel teemal rääkida?

Kui tahetakse selle kohta midagi teha, siis tehakse seda nagunii. Seda enam, et see artikkel on nüüdseks juba sellisel kujul ilmunud. Kuna keegi ei saa aru, mis seal pleenumil toimus, siis tuli see ära seletada.




Kommentaar

Andrus Ansip, peaminister:

“Olin sellel õhtul Tartus Tähe tänaval oma naise sugulaste juures, mitte mingisuguses staabis. Tähe tänaval elasid mu ämm ja naise õde koos oma mehega. Ma ei kuulunud Tartu linnas ka sellesse seltskonda, kes võis neid asju ajada (2. veebruari sündmuste mahasurumine — toim). Ma ei mäleta, mis päev oli 2. veebruar — kui see oli tööpäev, siis on võimalik, et kohtusime ka Närskaga.

Kuid novembris toimunud pleenumil, kus II sekretäri valiti ning Mart Avarmaa ja Robert Närska minuvastast kihutustööd tegid, omistas Närska mulle mingisuguseid väiteid 2. veebruaril öeldu kohta. Kuid isegi siis ei väitnud Närska seda, mida ta praegu oma intervjuus ütleb. Nimelt ütles ta pleenumil, et ma olevat neid lauseid mingisugusel hilisemal koosolekul öelnud, mitte 2. veebruaril. Oma vastusõnavõtus ütlesin, et mulle omistatakse alusetult lauseid inimese poolt, kes ise oli sellel päeval Vanemuise 16 keldris, kus toimus sündmuste juhtimine. Selle peale väitis mulle üks inimene, et Närska polevatki sellel päeval olnud Tartus, vaid hoopis Leningradi kõrgemas parteikoolis.

Jutt “koerte näksimise kohta” mulle alusetult omistatud lausend ja ma ei ole midagi sellist kunagi avaldanud. Nimetatud väidete kohta on kindlasti võimalik saada kinnitust inimestelt, kes viibisid sündmuste tulipunktis.

Surmkindlalt polnud seal aga mina ning sõrmed sahtli vahel võin ma kinnitada, et minu käed ei ole verega koos. Teadsin, mis toimus linnas, ja oleksin tahtnud seal olla. Hakkasin ka minema, kuid seal viibinud naise õde ja õemees tulid mulle vastu ning ütlesid, et ei maksa minna. Vabadussõja monumentide taasavamise sündmustest võtsin ma ju osa. Kui Eesti Ekspress väidab, et ta on läbi töötanud 2000 lehekülge arhiivimaterjali, siis oleks ta pidanud saama ettekujutuse ka minu tollastest seisukohtadest.

Ma ei olnud vabadusvõitleja ERSP mõttes, küll aga olin seda Rahvarinde mõttes.”




Kalm: Ansip valetab kui eitab oma kohalolu

Eelmise nädala Eesti Ekspress avaldas 1988. aastast EKP Tartu rajoonikomitee koosolekute ja pleenumi dokumente, mis selgitavad toonase rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja Andrus Ansipi tegevust 2. veebruaril 1988. aastal. Seda selgitab tänases intervjuus Eesti Päevalehele tollane Tartu rajooni täitevkomitee esimees Robert Närska.

Närska väidet, et Ansip viibis 2. veebruaril EKP Tartu rajoonikomitee ruumes ja jälgis seal aknast sündmusi, kinnitab ka toonane rajoonikomitee liige, Tartu KEK-i juht Jaak Kalm.

“Ma läksin sinna Närska eesruumi, kus istus sekretär ja mille akna all nad (Ansip ja Närska — toim) olid. Mina tulin sinna üks pool tundi hiljem,” lausus Kalm. Tema sõnul Ansip valetab, kui väidab, et teda sel päeval sündmuste juures polnud.

Nüüdse Elva puidufirma omaniku Kalmu sõnul oli tollases Tartu rajoonis laialt teada, et 2. veebruaril oli Ansip sõnades õigustanud koerte ajamist meelt avaldanud inimeste kallale.

“Oleks ta siis sügisesel rajoonikomitee pleenumil Närskale vastu vaielnud, et ei ütelnud nii, aga ta ei teinud seda. Närska võib olla lihtne inimene, aga ta ei valeta,” lausus Kalm.

1988. aasta sügisesel rajoonikomitee pleenumil valiti ka teist sekretäri, kelleks kõrgemate parteiorganite soovitusel kandideeris Ansip. Kalm võttis tema vastu sõna, nagu Närskagi. Esimest korda Tartu rajoonikomitee ajaloos valis pleenum teiseks sekretäriks alternatiivkandidaadi, kes oli Urmas Tensing.

19 aasta tagustest sündmustest ei soovinud enam rääkida ei Tensing ega ka siis Ansipit toetanud EKP Tartu rajoonikomitee esimene sekretär Peep Tarre.

Mitu Eesti Päevalehe allikat ja 1980. aastatel parteiga seotud olnud inimest iseloomustasid Ansipit kui inimest, kes läks teistega konflikti ning kippus mõtlemata ütlema seda, mis sülg suhu tõi. Tema käitumist ja seisukohtade muutust 1988. aasta algul ning sama aasta lõpus, põhjendavad Ansipit tundnud inimesed mehe kohanemisvõimega. “Aga ta ei olnud kindlasti selline kommunist, kes oleks kellegi verd nõudnud,” oli üks endine parteitegelane veendunud. Samas oli tema tööülesanne partei nomenklatuuri kuuludes ning rajoonikomitees olulisimat osakonda, organiseerimisosakonda juhatades niisuguste sündmuste puhul väljas olla.

 Vaata videot
Video vaatamiseks pead omale installeerima Flash Player 8 playeri, mille allalaadimiseks vajuta siia.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare