Süüdistatav Kalle Muuli ise ei pidanud vajalikuks kohtusaali tulla, kohal olid vaid tema õiguslikud esindajad. Talviste, kes rahalisest kahjunõudest hiljuti loobus, ütles kohtus, et ta ei aja taga mitte raha, vaid soovib ebaõiglaste väidete ümberlükkamist. „Mulle pole oluline ajakirjanik Muuli arvelt teenida, ma tahan kummutada ebaõigeid väiteid,“ ütles ta. Nii algasid ponnistused, et Talviste hea nimi puhtaks pesta.

Jutt käib Muuli väidetest, nagu oleks Talviste, kes esindas 2002. aastal Eesti kaitseministeeriumi vandeadvokaadina, püüdnud läbi suruda riigile kahjulikku diili Iisraeli relvaäriga (Israeli Military Industries - IMI). IMIga oli Eestil pooleli kohtuvaidlus valesti arvestatud intressimaksete tagasimaksmise osas.

Muuli nimetas oma raamatus „Isamaa tagatuba“ pettuseks Talviste saavutatud kokkuleppet, et IMI peab riigile tasuma 600 000 dollarit. Aasta hiljem mõistis Londoni arbitraažikohus Eesti kasuks välja aga 1,75 miljonit dollarit. Muuli kirjutas, et oleks piisanud vaid toonase kaitseministri Sven Mikseri allkirjast, et Eesti oleks Talviste soovituse tõttu pea miljon dollarit kaotanud.

„Kelle vahel oleksid pettuse õnnestumise korral jagunenud need 1,1 miljonit, pole vist raske oletada,“ seisis Muuli raamatus.

Talviste oli närviline

Tunnistama oli teiste seas kutsutud Sven Mikser, kelle tunnistuste ajal Talviste silmnähtavalt ärevamaks muutus. Saatuslik kohtumine IMI esindajate ja Eestit esindanud advokaatide, sealhulgas Talviste vahel toimus Radissoni hotellis 2002. aasta suvel. Just seal mõeldi välja 600 000 dollari kompromiss, mida Muuli nüüd pettuseks nimetab. Mikser ütles, et talle tundus tõepoolest tavatu see, et Üllar Talviste helistas talle isiklikult ja rääkis pakutud summast. „Ma ei tea ka, kas ta võttis minuga otse ühendust pärast kohtumist, selle ajal või pärast seda,“ tunnistas Mikser.

Seepeale muutus Talviste kohtusaalis üha rahutumaks, üritades Mikseri tunnistuste ajal korduvalt vahele segada. „Ma helistasin! Te olite Tapas!“ jõudis ta hüüatada enne, kui kohtunik ta korrale kutsus. Mikser jätkas, et Talviste olevat talle öelnud, et IMIga saavutatud ettepanek on tema arvates mõistlik. „Kindlasti soovitas ta selle pakkumise vastu võtta, kuid otseselt allkirjastamisest me ei rääkinud telefonis,“ nentis Mikser, kes küll ise toona leidis, et uus diil jäi tunduvalt alla senistele pakkumistele, mistõttu ta ka lõpuks lepet ei allkirjastanud. „Ootamatu oli Talviste ettepanek kindlasti minule ja minu hinnangul ka ministeeriumi ametnikele,“ ütles Mikser.

Toona kaitseministeeriumis nõunikuna töötanud Lauri Almann tunnistas, et just tema oli üks IMI vaidluse lahendamise peamisi asjaosalisi. Almann möönis, et jäi üldiselt advokaatide tööga rahule, kuid temast äratas kahtlust see, et Radissoni kohtumisest teavitati teda vaid pool tundi ette. „Loomulikult oleks võinud seda teha tunduvalt varem. Ei oska isegi spekuleerida, mis võis seda põhjustada,“ lausus Almann.

Pärast Radissoni kohtumist hakkasid Almanni mäletamist mööda „intensiivsed ja emotsionaalsed“ vaidlused. „Tundus, et Üllar Talviste kaldus seda kompromissi toetama, mina olin pigem vastu. Lõpuks otsustasime, et pakkumine on ebasoodne,“ rääkis endine nõunik.

„Kogu vaidluse olemus oli ju selles, et relvatarnija oli juba üritanud riiki petta. Kindlasti üritas IMI meid ninapidi vedada. Sellist muljet pole aga jäänud, et Üllar Talviste üritas riiki petta,“ ütles Almann. Ta lisas, et pärast Radissoni kohtumist oli ministeeriumil advokaatidega tõsine vestlus, et selliseid kohtumisi enam ei korraldataks. Lõppude lõpuks jätkati aga samade advokaatidega, kes lõpuks oma töö eest ministeeriumilt vastavalt lepingule ja töötulemustele preemiat said.

Almann möönis, et tal puudub info, kas Talviste oleks pettuse kaudu kasu pidanud saama. Samuti möönis Almann, et kuigi tema arvates oli Radissoni kohtumise pakkumine nõrkuse näitamine, oli lõpptulemus positiivne ja advokaadid tegid tema hinnangul head tööd.

Tunnistajapinki kutsuti ka lingvist

Nii Mikser kui Almann kinnitasid, et nemad ei olnud Kalle Muuli raamatu allikad. Mikser järeldas juhtumist, et IMI püüdis tõenäoliselt saada endale parimat lahendust, kuid Talviste võimaliku pettuse osas ta hinnanguid anda ei soovinud.

Muuli väidete kallutatuse kontrollimiseks oli Talviste tunnistajapinki kutsunud Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professori Krista Kerge, kes kinnitas tunnistajana, et keskmine inimene saab raamatu Talvistet puudutavas peatükis aru, et pettuse üks võimalik kasusaaja on Üllar Talviste.

Jaatavalt vastas keeleteadlane ka küsimusele, kas keskmine inimene saab tekstis aru, et Muuli väidab, et Talviste üritas petta Eesti riiki. „Antud raamatus omistatakse Talvistele kindel roll, ta esindab seal tekstis riiki ja talle on omistatud fakt, et ta ootamatult soovitab hiljem kahjulikuks osutunud lepingut,“ ütles Kerge. Ta tõdes, et „pettuse läbiviija“ ei saa olla vaadeldav neutraalse terminina. Kerge märkis ka, et keelelises mõttes ei ole Muuli pettusele vihjav lause esitatud fakti, vaid hinnanguna.

Kohtuvaidluse tekitas Muuli peatükk „Advokaat Talviste lõppmäng”. Seal kirjutab Muuli: „Ootamatult soovitas Talviste pärast seda kohtumist oma kliendil Sven Mikseril sõlmida IMI-ga kokkulepe summas 600 000 dollarit pluss 50 000 seni kantud kulusid. [---] Oleks piisanud vaid Sven Mikseri allkirjast ja Eesti riik oleks kaotanud 1,1 miljonit sellest 1,75 miljonist dollarist, mis Londoni arbitraaž aastal 2003 lõpuks IMI-lt Eesti kasuks välja mõistis. [---] Kelle vahel oleksid pettuse õnnestumise korral jagunenud need 1,1 miljonit dollarit, mis Eesti riigil oleks saamata jäänud, pole vist raske oletada.”