“Muulane” ajab arvamusliidrid vaidlema
Rahvastikuminister Urve Palo ja sotsiaalteadlased on korduvalt tõdenud, et mitte-eestlasi tähistav sõna peaks ühiskonda ühendama. See ei tohiks sisaldada eitust ega vastandust stiilis “meie-muu” ning peaks olema üheselt mõistetav nii Eesti enamusele kui ka vähemustele.
Lisaks ütles Urve Palo, et “muulane” võib solvata, sest meenutab sõna “muul”, kes on hobusemära ja eeslitäku järeltulija. Ta lisas, et hea sõna pole ka “mitte-eestlane”, sest sisaldab eitust, “kaasmaalane”, sest pole üheselt määratletav, “eestivenelane”, sest Eestis elab 121 rahvusvähemust.
Eestis on 68,6% eestlasi ja 31,4% muude rahvuste esindajaid. Enim on venelasi (25,7%), ukrainlasi (2,1%), valgevenelasi (1,2%) ning soomlasi (0,8%). Eesti keel on 67,2% elanikele emakeel. Nii rahvuse kui ka emakeele järgi on muulasi elanike hulgas kolmandik.
Õigekeelsussõnaraamatu järgi on “muulane” muust rahvusest isik. Kasutusel 19. sajandist. Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatus aastast 1893 seletatakse “muulast” kui naljatlevat väljendit mujale kuuluva, teisest rahvusest välismaalase kohta. Kuuekümnendail teatas ÕS, et tegemist on vananenud sõnaga. Slängisõnaraamat märgib, et “muulane” võrdub “migrandiga” ja on “omandanud sõimusõnalise iseloomu”. Eesti keele instituudi hinnangul pole “muulane” halvustav.
Tallinna ülikooli keeleteadlane Mart Rannut leiab, et kuigi “muulane” on neutraalne, võib eristamine olla ebameeldiv neile, kes tahavad lõimuda ning mitte enam eristuda.
“Olen aastaid pakkunud venelastele, et tulgu mingi terminiga välja, aga nad ei suuda. Küsimus pole kiusus, lihtsalt head terminit ei ole,” nentis politoloog Raivo Vetik. Ta lisas, et “muulane” meenutab ühe ta Londoni-kolleegi sõnul ulmefilmide tulnukaid, “mitte-eestlane” on aga negatiivse varjundiga ja võib tekitada teisejärgulisuse tunde.
Vetiku sõnul on viimastel aastatel sotsioloogide kasutatava sõnapaari “eestivenelased” mõte selles, et termin sisaldab ühelt poolt “eestit”, mis näitab, et tegemist on “meie” inimestega, venekeelsus aga iseloomustab gruppi kultuuriliselt.
TÜ dotsent Triin Vihalemm leiab, et “muulane” ja “mitte-eestlane” on sobimatud, sest loovad nende kasutajast mulje kui etnotsentristlikust, võõravaenulikust isikust. “Ilmselt oleks kõige täpsem ja neutraalsem kasutada nimetust “eestivenelane”, “eestisoomlane”, iga rühma kohta eraldi. Uuringud on näidanud, et etnilise elemendi väljatoomine tekitab turvatunde, et kedagi ei assimileerita.”
Mõtet jagab Eestimaa leedulaste ühenduse juht Cecilija-Rasa Unt: “Ärge pöörake asja tuuma sõnade kõlale. Sisu on olulisem. Oleme Eesti leedulased.”
““Muulane” pole ilus sõna, peaks ikka kasutama sõna “kaasmaalased”, kuid tekstis sobiks “rahvusvähemus”,” arvas Eesti sakslaste eestkõneleja Erika Weber.
Vene kultuuriseltsi esimees Jevgenia Haponen on resoluutselt “muulase” vastu. “Filoloogina tajun sõna solvavat tähendust. Muulased on muu, teisejärgulised, vähetähtsad, ütleb sõna. Vähemustest rääkides tuleks rõhutada meie kuuluvust teise kultuuri,” selgitas Haponen.
Rahvamuusikateadlane Ingrid Rüütel leidis, et “Eesti vähemusrahvad” ei tohiks kedagi solvata. “Iseasi, et Ida-Viru venelased ei ole vähemus-, vaid enamusrahvas ja eestlased on vähemusrahvas, kuigi põlisrahvas.”
Tallinna ülikooli filosoofiadoktor Peep Nemvalts on “muulase” muutmise suhtes skeptiline. “Väita, et “muulane” sarnaneb “muulaga”, on absurdne — juhuslikud häälikusarnasused on igas keeles tavalised. Kas tõrjume ka sõna “keel”, sest see sarnaneb sõnaga “keelama”?” küsis Nemvalts.
Ta lisas, et ei maksa süüdistada sõna, vaid selle oskamatut või pahatahtlikku kasutajat. ““Eestivenelane”, “muulane” ja “mitte-eestlane” on korralikud eesti keele sõnad, millest igaüks on vajalik oma kontekstis. Igas inimühiskonnas on olemas ka tavaline vastandus “meie-nemad”. Vastanduses ei maksa otsida pahatahtlikkust. Või tahetakse keelata eesti keeles ka asesõna “nemad”?”
Riigikogu liige Igor Gräzin leiab, et neutraalne “muulane” on sobiv. “Tavaliselt on vähemuste kohta kasutatud halvustavaid sõnu: “tibla”, “kuratka”, “nemets” (nemoi — tumm, s.t ei räägi vene keelt), “barbar” (põlastusnimi mitteroomlaste kohta, kes ei rääkinud ladina keelt jne).”
Professor Rein Taagepera on alustanud oma kõnesid väljendiga: “Armsad eestlased ja tublid eestimaalased!” Nüüd arvas ta: “Kõhkluste ees on seisnud mitmed maad ja mitmes keeles: kuidas eristada ilma välistamata? Kas Eesti elanikud on valmis ütlema “eestikeelsed eestlased ja venekeelsed eestlased”? Või “eestikeelsed ja muukeelsed eestlased”? Pärast seda, kui vorm “venekeelsed eestlased” Käärikul metsaülikoolis üles kerkis, kasutas Marek Strandberg seda järjekindlalt ja mulle tundub, et enamik kuulajaid ei märganud midagi erilist.”
Eesti keele instituudi keelekorraldussektori juhataja Peeter Päll peab sõnast olulisemaks konteksti. “Kui “muulast” kasutatakse statistilises ülevaates mitte-eestlase sünonüümina, ei pruugi ta mõjuda häirivalt, kui aga ajalehepealkirjas seisab: “Muulane röövis panka”, siis esiletõst häirib,” selgitas Päll. “Kui sõna kasutatakse hinnangulisena, kajastades näiteks halba suhtumist, siis uue sõna leidmine probleemi ei paranda, kuna suhtumine tuleb uue sõnaga kaasa.”
Eesti valitsusel puudub aga seisukoht, mis sõnaga tähistada rahvusvähemusi. Seda pole ka arutatud. Küll aga tuleb keeleküsimusele vastus leida integratsiooniprogrammi väljatöötamisel aastateks 2008–2013. Peaminister Andrus Ansipi hinnangul on Päevalehe üleskutse leida Eestis elavatele rahvusvähemustele sobiv ühisnimetus aga kiiduväärne.
Rahva ja ekspertide väljapakutud termineid
• eestiline, vrd eestlane
• Eesti asukas
• eestikeelne venelane, vrd
venekeelne eestlane
• harurahvuslane, harurahvusline
• hallipassimees
• kaasmaalane
• kasumaalane, vrd kasuvanem, kasulaps
• koduvenelane, kodusoomlane, kodustatud soomlane jne
• meievenelane
• mitte-eestlane
• mujaltlane, mujakas
• muulane, kui aga šovinistlike meeleoludega, siis marumuulane nagu padueestlane
• muukas
• lisaeestlane, lisaeestiline
• lõimuja, lõimlane, lõimline, lõimitav — kõik sõnast “lõimumine” ehk “integratsioon”
• uuseestlane
• võõrlane
