Kirjanik lahkab Eesti Päevalehes väidet, et Eesti presidendivalimised pole kunagi olnud „eetika pidupäevad”. Erinevus eelnevate valimistega on tema silmis see, et seekord moodustati erakondade erimeelsuste lahendamiseks enne valimisi ümarlaud, et vältida eelnevate kordade vigu. „Mis välja tuli, on teada,” on Mutt pettunud.

Mutt ei mõista neid, kes ironiseerivad, et demokraatiaga seostatakse mingit müstilist vaimuseisundit, tegelikult olevat nende ironiseerijate sõnul tegu üksnes kindlaksmääratud reeglite järgimisega. „Lisaks kirjutatud seadustele reguleerivad ühiskonna elu laiemalt ning poliitilist elu kitsamalt ka kirjutamata seadused. “Põhiseaduse vaim“ ei kuulu spiritismi valdkonda.”

Ta ütleb end pooldavat vanamoodsat seisukohta, et poliitik ei ole tavakodanik. Poliitiku kohta kehtivad kõrgendatud eetilised nõuded ja needsamad kirjutamata reeglid.

„Ma tean, et see on ideaal ja korruptsiooni leidub kõikjal, inimloomust ei saa muuta. Aga kas see tähendab, et seda ideaali ei tule üldse nõuda? Miks me oma poliitilise elu kultuuri poolest ei taha kuuluda muidu nii palavalt armastatud põhjalasse?” mõistatab Mutt.

Meedia kontrolliv mõju avalikkusele nõrgeneb, demagoogia õilmitseb, valetatakse, hämatakse, salatsetakse, on kirjanik nördinud.

Lõpetuseks viskab kirjamees õhku mõttemängu: „Kui mingi ime läbi olnuksid Ergma ja Ilves Rahvaliidu ja Keskerakonna kandidaadid, siis saanuksid nad ilmselt hääli ka vastasrinnalt. Aga kui Rüütel olnuks “reformi”, sotside, respublikaanide ja isamaalaste kandidaat, kas Savisaar ja Reiljan lubanuksid oma liikmetel hääletussedelid välja võtta?”