Laupäeval Tartust Pärnusse koju tulnud Diana oli olnud erakordselt rõõmus ja õnnelik. Ta oli sellisena olnud ka Tartus ja oli kõikide nende viimast Pärnu päevade jooksul.

Sõbrannadega kokku saades oli ta hästi energiat täis ja elav. Rääkis neile uuest algusest, sellest, et ta on midagi enda jaoks leidnud, mingi uue arusaama elu kohta. “Midagi oli talle nagu kohale jõudnud, mida ta varem ei teadnud,” kirjutab Gerly.

Vahetult enne õnnetust helistas Diana emale, olles eriliselt rõõmsa häälega ning rääkis, et hambaarsti juures selgus, et ta hambad on täietsi terved. “Ema Irina meelest oli see kõik väga kentsakas, sest Diana tavaliselt ei helistanud talle üldse, kui tal midagi olulist öelda polnud,” leiab Gerly taas märke sellest, et Diana üritas enne surma oma maiseid asju korda seada.

Blogikirjutistest kumab millegi lõpp ja uue tasandi algus

Diana blogis www.andeora.blogspot.com ilmusid enne surma väga kummalised kirjutised. “Kui ma neid esimest korda kolmapäeva öösel lugesin, siis ma mõtlesin, et huvitav millisest suhteliinist või mingist sisemisest veendumusest ta jälle lahti laskma pidi, sest ta kirjutas nii umbmääraselt ja üldistavalt. Ja mida enam ma neid kahte kirjutist lugesin, seda rohkem hakkas neist kumama seda miskit muud, et see jutt nagu ei käinudki millegi selle kohta, mida ta ise oleks teadlikult teadnud — kui, siis vahest sellesama tunde või tajumuse kohta, mis pani teda rõõmuga väljendama oma uut leitud vastust või tõde — , aga pigem hoopis selle muudatuse ja alguse kohta, mis tal lähipäevil teha tuli,” arutles Gerly.

Nii kannab 22. jaanuaril kirjutatud sissekanne pealkirja ”Well, in memoriam”, mida võib mitmeti tõlkida, sest ”well” tähendab inglise keeles nii “hästi, olgu, noh” kui ka “kaevu”. In memoriam tähendab ladina keeles mälestuseks ning seda kasutataksegi eranditult surnute järelehüüeteks.

Edasi tõlgib Gerly Diana kirjutatud järgmiselt:

Mingu elu voog edasi.See ilus hoovus, ilus roheline valgus, ühendades sillana seda, mis oleks võinud olla tühimik. Alati olemasolev. Naeratades seestpoolt väljapool. Kuhu küll ma lähen ilma peeglita minu hingele?

Eks ma arvan, ma jätkan edasiliikumist nagu ma tavaliselt teen. Tõus ja mõõn, kiht kihi peal. Mitte lõpp millelegi päriselt, lihtsalt muutus. Lihtsalt võimalus näha, mis seal on olnud.

Märkmik asjade jaoks, mille üle tänulik olla

Möödunud aastal 4. juunil hakkas Diana kirjutama ühte väikesesse märkmikku, mille eest ta tänulik on: “Ma olen tänulik. Ma olen tänulik selle eest, et ma olen elus. Et mul on silmad, millega ma näen. Et mul on kõrvad, millega ma kuulen.”

Augustis päevik katkeb. Hariliku pliiatsiga on jäänud viimane kuupäev, kuid sellele ei järgne midagi. Järgmisel leheküljel on sissekanne 23. jaanuarist ehk siis mõni päev enne saatuslikku kukkumist.  Ta on tänulik, et on lõpuks ometi leidnud enda sees selle tugevuse ja selle millegi, mida ta on võimeline seestpoolt väljapoole kiirgama, selle millegi, mis paneb teda sellest millestki aru saama. Et ta lõpuks ometi tunneb, et kuulub sellesse ühiskonda, kus ta elab, et ta on võrdne osa sellest.

Loe Dianast ja müstilistest seostest pikemalt www.kohalolu.com