"Demokraatlikus riigis on nii, et kui nad teisi ei sega ja kellelegi liiga ei tee, siis nad võivad koguneda. Suure tõenäosusega nad mälestavad seal oma nooruspõlve sündmusi. Kuni see piirdub teatud noorusnostalgiaga, hoolimata poolest, ei tohiks kellelgi pretensioone olla. Ma millegipärast ei usu, et seal mingit erilist poliitikat aetakse," ütles Must Delfile.

Samuti arvas ta, et oleks kõige parem, kui Moskva oleks samal arvamusel - et kui tegu on nooruse meenutamisega, siis sellega kellelegi liiga ei tehta.

Öise Vahtkonna veteranide kogunemisega samale päevale ajastatud meeleavaldust ei taha Must kommenteerida. "Tegelen praegu Tartu linnas aktuaalsete probleemidega ja ajalookirjutamise osas olen 19. sajandis, nii et nüüdisajalooga pole aega olnud kursis olla," põhjendab ta.

20. Relvagrenaderide SS-diviisis (saksa keeles 20. Waffen- Grenadier-Division der SS) võidelnud veteranid mälestavad iga aasta juuli lõpus Sinimägedes 1944. aasta kaitselahinguid. Igal aastal on kokkutulekut kajastanud Venemaa meediakanalid, süüdistades sealjuures sageli Eestit natsismi heroiseerimises.

Alates 25. juulist 1944 oli kogu Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Esimene rünnak toimus 26. juulil 1944 ja rünnakud kestsid vahetpidamata kuni 12. augustini.

Sinimägede kaitselahinguid peetakse rängimaiks, mida Eesti aladel kunagi peetud. Sinimägedes ründas Nõukogude Punaarmee suurte jõududega Saksa armeed, mille koosseisus osales lahingutes tuhandeid eestlasi, teiste hulgas ka 20. eesti SS-diviis. Punaarmee pealetung kestis kaks nädalat, kuid neil ei õnnestunud nn Tannebergi liinist Sinimägedes läbi tungida. Just Sinimägedes peatati Punaarmee seni edukalt kulgenud Eesti vallutamine.

Rinde peatamine Kirde-Eestis andis tuhandetele eestlastele aega kodumaalt põgeneda ning Soomele võimaluse sõlmida rahu parematel tingimustel.

Sinimägede lahingute eest autasustati paljusid eestlasi Saksa armee kõrgete autasudega.