“Seda tuleb võtta tavalise hirmutamisena ning neid nõudmisi ei saa võtta tõsiselt,” tsiteeris ajaleht oma allikat. Üks välispoliitika asjatundja võrdles Venemaad üheksapealise lohega. “Kui Eesti riik on ühe nõudmise täitnud, tuleb kohe üheksa uut asemele,” ütles ta.

Tundmatuks jääda sooviv asjatundja lisas, et antud juhul loodab Venemaa ilmselt seda, et Eesti võtab mingisugust olulist positsiooni võttes asja tõsiselt. “Need nõudmised pole aga võimendamist väärt. Pigem saaks seda teadmist kasutada Eesti sõprade juures ja näidata, et konsultatsiooni teist poolt pole olemas,” lausus allikas.

Gussarov esitas kõik nõudmised suuliselt, mida diplomaatide keeles nimetatakse non-paper nõudmisteks. See tähendab, et nõudmised pole ametlikud ega fikseeritud ning Venemaa saab nendest igal ajal taganeda.

Just mitteametlikkuse tõttu leppisid Eesti välisministeerium ning peaministri kantselei kokku, et ametlikult nad Venemaa nõudmisi ei kommenteeri.

Anonüümsust palunud kõrge valitsusametniku sõnul teeb Venemaa tihti selliseid käike, kui Eestil on ees mõni välispoliitiline läbimurre.

Kui Eesti kutsuti 1997. aastal liitumisläbirääkimistele Euroopa Liiduga, tegi Venemaa non-paper avalduse Euroopa Komisjonile, kirjeldades probleeme Eesti võtmisel liitu.

Praegu võib non-paperi esitamise taustaks olla see, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) võtmisel peab Venemaa kaotama topelttollid Eestiga ning Venemaa tahab seetõttu näidata Eestit halvas valguses.

Venemaa asevälisminister esitas ligi kümme nõudmist, mille hulgas olid nõuded kiirendada naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmist, anda KGB-lastele ja sõjaveteranidele sotsiaalseid tagatisi, hakata uuesti andma venekeelset kõrgharidust ja registreerida kiirelt Moskva-meelne õigeusu kirik.

Eelmine välisminister, praegu riigikogu väliskomisjoni liige Toomas Hendrik Ilves ei soovinud kommenteerida asju, mida ta pole ise näinud ning mille kohta puudub tal piisav informatsioon.