Moskva ajaleht: väikese Eesti suured õppetunnid
Åslundi sõnul on kõige väiksem erinevus Eesti ja Venemaa vahel sisemajanduse kogutoodangus. Eesti SKT ühe elaniku kohta on umbes 20 protsenti suurem kui Venemaal, mis oli ka Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal enam-vähem samasugune. Eesti suur kasv näitab, kui piiratud on Venemaa eelis tema naftatulude osas ajal, mil nafta hind on kõigi aegade kõrgeim. Samasugust kasvu on oodata ka lähiaastatel, kuigi on tõenäoline, et Eesti edestab selles Venemaad.
Erinevus Eesti ja Venemaa vahel on veelgi suurem, kui vaadata kvalitatiivseid indikaatoreid. Hiljutises majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni poolt läbi viidud kooliõpilaste matemaatikaoskuste uuringus tuli Eesti 17. kohale, samal ajal kui Venemaa oli keskmisest allpool, 38. kohal. Ka riikide tervishoiuvõrdlus näitab sama tendentsi. Eesti avalik sektor funktsioneerib Åslundi sõnul Euroopa Liidu standardite järgi suurepäraselt, samal ajal kui Venemaa ühiskondlik sektor ei ole ei tõhus ega efektiivne.
Suurim vahe kahe riigi vahel seisneb korruptsioonis. Korruptsiooniindeksi järgi on 178 riigi seas Eesti 26. ja Venemaa 154. kohal. Ka nõukogude ajal peeti Eestit Venemaast mõnevõrra ausamaks, kuid mitte nii palju. Vahe kahe riigi vahel suurenes pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui Eesti muutus ausamaks ning Venemaa korrumpeerunumaks. Sellise suure lõhe aluseks peab Åslund ärikeskkonda. Maailmapanga äritegemise lihtsuse indeksis on Eesti püsivalt olnud 183 riigi seas 17. kohal, samal ajal kui Venemaa on 123. kohal ning langeb aina. Eestis on ajakirjaniku järgi ühiskond, kus on palju parem elada, olles liidrite seas oma e-valitsusega, samal ajal kui Venemaa bürokraatia on endiselt ängistav .
Need mõningad tähelepanekud näitavad kahte asja: ühelt poolt on majandusarengu tase, mida mõõdetakse SKTga, tavaliselt üsna inertne ning majanduslik lähenemine lääneriikidele nõuab aastakümneid. Ostujõu pariteeti arvestades on Eesti jõudnud SKT-lt elaniku kohta Euroopa Liidu esialgse 15 liikmesriigi suhtes umbes poole peale. Samal ajal on enamiku kvalitatiivsete näitajate mõttes Eesti ELi algseist liikmeist parem, mis osutab sellele, et riigi ja avaliku sektori käitumine võivad muutuda kiiremini, kui seda tavaliselt arvatakse.
Korruptsiooni seostatakse tihtipeale Nõukogude Liidu või Venemaa impeeriumi juurdunud traditsioonide ja institutsioonidega, kuid neisse kuulusid nii Eesti kui ka Venemaa. Religiooni ja kultuuri toonitavad argumendid on nii sageli valeks osutunud, et need võib kõrvale jätta.
Suurenev lõhe Eesti ja Venemaa vahel näitab, kui oluline on valitsuse poliitika ning kui kiiresti saab riik tegelikult muutuda. Ükski valitsus ei saa korruptsiooni välja vabandada, süüdistades ajalugu või traditsioone.
Kahe maa ärielu on väga erinev. Eestis ei ole oligarhe ega ka väga rikkaid inimesi. Venemaa ärielus annavad aga tooni oligarhid, kelle eksistents nõuab häid suhteid valitseva eliidiga, mis jaotab raha ja lubasid ning piirates samal ajal konkurentsi turul. Venemaa bürokraatia ülesehitus annab ametnikele võimaluse saada oma tegevuse eest meelehead ning lubab ärieliidil hankida suurt tulu konkurentsi summutamise tõttu. Seega tuleb Venemaal veel pingutada, et jõuda Eesti tasemel piirangute tühistamisele ja läbipaistvuseni.
Põhiline erinevus kahe riigi vahel peitub selles, et Eesti valitsus on keskendunud rahva heaolule, samal ajal kui Venemaa juhid huvituvad eelkõige enda heaolust. See ongi demokraatia ja autoritaarsuse erinevus.
Eesti on Venemaale järgimist vääriv eeskuju. Eesti näitab, mida Venemaa võiks ja suudaks teha, kui ta muutuks taas demokraatlikuks. Lõppude lõpuks on Venemaa liigagi rikas, haritud ja avatud, et olla nii korrumpeerunud ja autoritaarne. Tuleb meeles pidada, et Venemaast on vaid üks riik rikkam ja korrumpeerunum kui Venemaa, see on Ekvatoriaal-Guinea.
