"Minu laps nutab, sest ei suuda kirjutada õpetaja nõudel nii kaunilt kui tahaks!"

"Kumb on parem – kas imeilusas käekirjas tekst, mis sisaldab lauslollust, või koledas käekirjas arukas tekst?" küsib Tallinna ülikooli eesti keele professor Reili Argus, kel ka endal valus kogemus lapsepõlvest seoses käekirjaga. "Käekirja drillimine on õpetajale mugav valik, palju raskem on panna lapsi mõtlema."

Paljudes Eesti koolides traumeeritakse lapsi sellega, et sunnitakse neid tundide kaupa kirjatehnikavihiku tähti võimalikult täpselt järele tegema, ning kui kriips ja kaar ei ole küllalt kenad, pole viit loota, kirjutab ajaleht Pealinn.

Soome koolides seevastu loobuti tänavu klassikalisest kirjatehnikast kui igandist, sest digiajastul ei olevat sellise käsitööoskusega enam palju peale hakata. Kirjutamisoskust nõutakse loomulikult edasi, kuid käekirja juures peetakse oluliseks selle loetavust, mitte standardse kuju ja kalde ning ühe pliiatsitõmbega seotud tähti.

"Kirjutamisoskus on loomulikult oluline, kuid minu arvates ei ole õige käekirja hinnata," ütles ka Tallinna ülikooli eesti keele professor Reili Argus, kiites Soome algatust. "Mina sain oma esimese kolme 1. klassi keskel s-tähe eest. Ma kõigest hingest tahtsin seda s-i teha nagu minu imeilusa käekirjaga õpetaja, aga kuidagi ei tulnud välja. Sealt on mul meeles kurvastus, see, kui õnnetu ma olin selle s-tähe pärast."