Tikerpuu sõnul on beebikastide näol tegemist ajaloolise traditsiooniga, mis on enamasti olnud kasutuses katoliiklikes riikides ning seotud kirikuga.

„Sedalaadi süsteem pärineb aegadest, mil lapse sünnitanud vallaline naine oli häbiplekiga ning talle pakuti võimalust anonüümselt laps ära anda,“ selgitas Tikerpuu tausta. „Praeguses liberaalses ühiskonnas on meie peremudelid ja hoiakud oluliselt teistsugused, vallalisena lapse saamine ei ole häbiasi ning on inimese teadlik valik.“

Teisalt on Tikerpuu sõnul beebikaste kasutatud väga keerulistes majanduslikes situatsioonides olevates riikides, kus lastest loobumine on olnud vaesusest tingitult plahvatusliku iseloomuga. Ka Läti beebikastide avamise valik on tema hinnangul tingitud lahvatanud majanduskriisist.

Aastas kolm loovutatud beebit

Laste mahajätmine prügikonteineritesse või tänavale on Tikerpuu sõnul Eestis väga harv. „Aastate peale tulevad vaid üksikud juhtumid,“ tõds ta. „Otse haiglast asenduskodusse suunati eelmisel aastal kolm vastsündinud last.“

Tikerpuu sõnul annab Eestis kehtiv perekonnaseadus vanemale võimaluse anda oma nõusolekuga laps lapsendamiseks. „Lapsendamist korraldavad meil maavalitsused ning maavalitsustes töötavad meil lapsendamise alal heade kogemustega spetsialistid,“ kinnitas ta.

Tikerpuu lisas, et kui vanem või vanemad soovivad teha otsuse anda oma laps lapsendamiseks, siis enne selle otsuse tegemist on võimalik saada ka nõustamist nii haigla, kohalike omavalitsuste kui maavalitsuse spetsialistide pool. Lisaks saab kohalik omavalitsus pakkuda perele toetavaid teenuseid, et võimaldada lapse kasvamist siiski päritoluperekonnas.

Eesti lähtub lapse õigusest teada oma vanemate päritolu

„ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ühinenud riigina lähtume me lapse õigusest identiteedile ehk et lapsel on õigus teada oma bioloogilisi vanemaid ja päritolu,“ ütles Tikerpuu. „Lapse õigus oma identiteedile on lastehoolekandes väga oluline põhimõte ja seda enamikes arenenud riikides.“

Ta tõi näiteks Rootsi, kus lapse õigus teada oma vanemaid on nii oluline põhimõte, et nende seaduste kohaselt on lapsel õigus saada kunstliku viljastamise puhul infot seemneraku doonorist ehk oma bioloogilisest isast.