Millest toitub Vene propagandamasin?

Pronksiöö emotsionaalne šokk on toonud senisest suurema osa eestlaste teadvusesse mõistmise, et poliitiline vastasseis eestlaste ja venekeelse elanikkonna vahel on just see, millele loodavad Venemaa Eesti-vaenuliku poliitika autorid.

Aastate jooksul tehtud integratsioonimonitooringud on küll näidanud kodakondsuse ja eesti keele kasutamise levikut muulaste seas, nende kasvavat positiivset hoiakut Eesti suhtes, kuid see pole kaasa toonud eestlaste hulgas samaaegset sallivuse ja avatuse suurenemist, kirjutab Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin Eesti Päevalehe arvamusrubriigis.

“Liberaalse individualismi näidismaa jaoks hämmastava visadusega on püsinud kogu venekeelse elanikkonna, kaasa arvatud Eesti Vabariigis kasvanud ja koolis käinud, eesti keelt rääkivate ja Eesti kodakondsusega noorte muulaste kohtlemine kollektiivse ajaloolise süü kandjana Nõukogude okupatsiooni eest,” tõdeb Lauristin.

Selmet otsida endale liitlasi venelaste eestimeelse osa näol, on kogu venekeelset elanikkonda harjutud umbusaldama kui ühtset, eestlastele kultuuriliselt ja poliitiliselt võõrast ja vastanduvat massi. Venemaa “kaasmaalaste kaitsmise” silmakirjalik propaganda on seda hoiakut teadlikult süvendanud. On ju etnilise konflikti lõkkele puhumine üks kindlamaid relvi Venemaa mõju tugevdamiseks nii Moldaavias, Gruusias kui ka Balti riikides, märgib Lauristin.

Provotseerides eestlaste seas pimeda “tiblaviha” väljendusi, on putinlikel meediastrateegidel kerge noppida eestikeelsest avalikust kommunikatsioonist (sh muidugi netikommentaaridest) näiteid sellise kuvandi toetamiseks nii venelaste kui ka lääne avalikkuse silmis.

Refereeritud artikli täistekst Eesti Päevaleht Onlines