Mikser: Eestil on psühholoogilise kaitse võimekust vaja, sest peame konkureerima mitmete ajalookästlustega
Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Sven Mikser lausus, et psühholoogiline kaitse võimekus on Eestile vajalik, aga psühholoogilist kaitset ei tasu ka üle mütologiseerida.
Kas Eesti riigil on vaja psühholoogilist kaitset või infosõdade võimekust või on see kõik mõttetu, nagu Eesti Päevaleht kirjutas?
Kindlasti on Eestil psühholoogilise kaitse võimekust vaja, selles ei maksa kahelda. Psühholoogilist komponenti ei tasu ka üle mütologiseerida. On selge, et ka rahuajal oleme ruumis, kus me peame konkureerima mitmete narratiividega meie ajalookäsitlustest või tänapäeva poliitikatest, mis on meie huvidega vastuolus või mis on mõeldud Eesti riiki ja tema huve kahjustama. See võimekus ei ole kindlasti ülearune.
Aga kas Eesti riigil või vähemalt praegusel valitsusel on olemas usalduskrediit ütlemaks, et „uskuge meid, see, mis me räägime, on tõsi“?
Psühholoogilisel kaitsel ja infoheitluste pidamise võimekusel on kaks mõõdet. Üks puudutab omaenda elanikkonna kaitsetahte ja valmiduse hoidmist. Siin on kindlasti oluline, et valitsused oleksid tajutud legitiimsetena, et neil oleks piisav usalduskrediit. Usalduse defitsiit mõjutab mistahes sõnumeid, mida valitsus saadab, mitte ainult neid, mis puudutavad välis- ja julgeolekupoliitilist infosõda. Teine mõõde on kindlasti, et peame olema võimelised konkureerima ja üle olema nendest eksitavatest ja suisa valedest infovoogudest, mida meie kohta rahvusvahelises suhtluses, diplomaatias ja rahvusvahelises meedias kasutatakse. See on teema, mis nii otseselt ei sõltu sellest, kui suur on usaldus istuva valitsuse suhtes.
Pea kõik ametisolevad valitsused kasutavad trikki, väites, et valitsuse kritiseerimine tähendab ka riigi ja rahva kritiseerimist. Kui õigustatud on hirm, et psühholoogilise kaitse algatust on liiga lihtne kaaperdada ametisoleva valitsuse ametispüsimise toetamiseks?
Seda üritatakse kahtlemata teha. Näiteks sotsiaalpoliitika puhul hirmutatakse inimesi, et opositsioon tahab Kreekat teha, viia Eesti kaosesse ja hukatusse. Seda kasutatakse, aga nagu kasvõi arvamusküsitlused näitavad, on Eesti ühiskond 20 aasta jooksul piisavalt küpsenud ja mõistab demokraatia olemust ja oskab ise kriitiliselt sissetulevat informatsiooni analüüsida. Sellisel hirmutamisel ei ole ilmselt enam väga suurt mõju. Kindlasti on äärmiselt kahetsusväärne, kui erakonnad, kelle valijaskonna absoluutne enamus on kas venekeelne või eestikeelne, hakkavad oma valijate püsibaasi konsolideerimiseks ühiskonnas pingeid üles kruvima.
