Kui rääkida väidetavalt täna südaöösel Süürias jõustuma hakkavast relvarahust, siis see on Mihkelsoni sõnul eeskätt oluline sadu tuhandeid inimelusid hävitanud Assadi režiimi ellujäämiseks ning riigisiseste mõjuväljade jaotamiseks Venemaa, Türgi ja Iraani vahel.

Moskva on huvitatud eeskätt Süüria rannikualast, peamiselt sõjaväebaaside säilitamisest Tartusis ja Hmeimimis. Ankara on kindlasti huvitatud kurdide võimaliku autonoomia või isegi omaette riigi tekke ärahoidmisest ning Islamiriigi tõrjumisest oma piiridelt. Teheran on seevastu huvitatud šiiitide liiderriigina Assadi võimulpüsimisest ning ligipääsust Liibanoni Hezbollah toetamiseks.

Kuigi Venemaa välisminister Lavrov on maininud ka vajadust kaasata rahuprotsessi sunnide liiderriik Saudi Araabia ja Katari, siis lähiajal näib see vähetõenäoline. Eriti kui arvestada Iraani ja Saudi Araabia vastuolusid.

Kuna relvarahu ei kehti Islamiriigi suhtes, siis lahingud Süürias ei vaibu nii pea. See omakorda annab režiimile valikulise võimaluse jõu kasutamiseks edaspidi vajadusel ka moderaatsema opositsiooni vastu. Ka Aleppo lahingutes ei teinud Assad koos liitlaste Venemaa ja Iraaniga erilist vahet terroristide ja tsiviilelanike vahel. Seega tuleb relvarahu hindamisel olla ettevaatlik ning oodata järgmisse nädalasse plaanitud Assadi ja opositsiooni vaheliste Astana kõneluste tulemusi.

Igatahes on Venemaa saavutanud selle, et veel enne USA uue presidendi ametisseasumist on Süürias initsiatiiv nende käes. Lääne võimalus olukorda Süürias mõjutada on väga piiratud. Vähemalt praegu.

Mis aga puudutab Yana Toomi taaskordset kohtumist sõjakuritegude eest vastutava Assadiga, siis see pole üllatav. Ta on ennast juba ammu positsioneerinud Kremli poliitika toetaja ning propageerijana nii Euroopa Parlamendis kui ka Eestis. Toom on sisuliselt kaasatud Kremli loodud uude rahvusvahelisse "internatsionaali", kuhu kuuluvad eeskätt paremäärmuslikud erakonnad Euroopas ning poliitikud, filminäitlejad ja teised, kes on vabal tahtel kujunenud Kremli suuvoodriteks või lihtsalt kogemata "kasulikeks idiootideks". Venemaa välispoliitika tööriistadena on nende roll mõjutada avalikku arvamust kuni koduriikide poliitika muutmiseks Venemaale sõbralikuks ning Putini poliitikat toetavaks.