“Paraku on meile ajalugu korduvalt õpetanud, et Venemaa autoritaarsed režiimid ei saa lihtsalt olla jätkusuutlikud,” märgib Mihkelson.

Mihkelsoni sõnul on usk liidrisse Venemaal täna küll tugev, kuid suurte murede tekkimisel võib see usk ka kiiresti haihtuda uude kaosesse. “Aga muresid pole Venemaal täna kuigipalju vähem kui kaheksa aastat tagasi. Rahvale ei räägita ei plahvatusohtlikust olukorrast Põhja-Kaukaasias, ei majanduse renatsionaliseerimise tegelikest tagajärgedest ega eesseisvast hinnatõusust. Rääkimata siis sellest, et Venemaa tegelikud ohud asuvad mitte Läänes, vaid lõuna- ja idapiiridel,” nendib Mihkelson.

Ühtse Venemaa ja tema esinumbri Putini ülekaal esialgsetel andmetel on ettearvatult mäekõrgune. Riigiduumasse pääseb kuni neli erakonda (Ühtne Venemaa — 62%, kommunistid — 11%, Žirinovski liberaaldemokraadid — 10% ja Mironovi Õiglane Venemaa 7%), seejuures Kremlil on konstitutsiooniline enamus kindlalt tagatud. Liberaalsed Jabloko ja Paremjõudude Liit saavad vaevalt üle 1 protsendi.

“Seega lubavad esialgsed tulemused tõepoolest rääkida mitte niivõrd valimistest kui referendumist Putini toetuseks. Nüüd on selge, et ükskõik kes ka ei kandideeriks eelolevatel presidendivalimistel, sellist toetust ei saa rahvalt mitte keegi.

Sisuliselt võib öelda, et tänaste valimistega jõudis Venemaal formaalselt lõpule võimu tsentraliseerimine. Demokraatlikud institutsioonid on vaid näilisus, mis on seatud autoritaarse keskvõimu teenistusse,” leiab Mihkelson.

“Juba üksi seepärast on ka võimatu tänaseid valimisi iseloomustada kui ausaid, vabasid ja demokraatlikke. Viimased kategooriad kahjuks Euroopa Nõukogu liikmesriigis Venemaal ei kehti. Kuigi peaks.”