Migratsiooniuuringute keskuse juht: välistalentide kaasamine on hädavajalik
Rahva ja eluruumide loendus tõi välja püsielanike arvu vähenemise 5,5% ning sellega seoses viidatakse üha enam, et peame sisse tooma välistööjõudu. Kert Valdaru, kui õigustatud ja vajalik see Eestis oleks?
Sisserände puhul on oluline eristada töörännet ja Eesti demograafilisest olukorrast (rahvastik kahaneb ja vananeb) tingitud rännet. Nende puhul võivad olla eeldused nii vanuse, soo, hariduse kui ka kvalifikatsiooni osas erinevad. Teisisõnu, töörändel võib olla seos demograafilisest olukorrast tingitud rändega, kuid samas ei pruugi. Seega ei tohiks automaatselt samastada töörännet demograafilise olukorra parandamisega.
Venemaal väheneb töökäte arv ühe miljoni võrra aastas, Saksamaal kaob järgneva kümne aasta jooksul tööturult viis miljonit tööealist, Hiinas väheneb töötajate hulk 2025. aastaks 126 miljoni võrra, Euroopas on aastaks 2050 tööturul 63 miljonit töötajat vähem kui praegu. Eestis aga on 2015. aastal tööealisi ligi 13 000 ja aastal 2025 juba 70 000–90 000 võrra tänasest vähem.
Seega, nii nagu muu Euroopa, vajab ka Eesti lähitulevikus ennekõike välismaist kõrgkvalifitseeritud tööjõudu. Vajame tööjõudu sektoritesse, mis toodavad ühiskonnas enim lisandväärtust, näiteks info-ja telekommunikatsioon, kõrgtehnoloogiline tootmine, disain ja rahvusvaheline turundus jne.
Ka tööandjate organisatsioonid on välja toonud, et Eesti ettevõtete rahvusvahelise konkurentsivõime tagamiseks on koheselt hädavajalik välistalentide kaasamine ettevõtetesse nii tippjuhtide kui tippspetsialistide tasemel.
Samas on välistalentide Eestisse värbamise protsess keeruline, aega- ning ressurssinõudev, eriti just siis, kui sobiv kandidaat on väljastpoolt Euroopa Liitu. Kehtiv süsteem on suunatud eelkõige massilise lihttöötajate rände vältimiseks. Teisisõnu välistööjõu temaatikat käsitletakse liiga ühe mõõdupuuga.
Kuidas ikkagi kvalifitseeritud võõrtööjõudu Eestisse meelitada?
Vajalik oleks senisest enam selektiivsemate meetmetega kõrgkvalifitseeritud töötajaid lihttöölistest eristavat rändepoliitika, mis hõlbustaks Eestile vajaminevate välistalentide siia saabumist ning tagaks neile kvaliteetse elukeskkonna.
Enamik EL-i liikmesriike on rände integreerinud oma üldisesse nägemusse ja strateegilisse mõtlemisse nii, et ületada praegust ja tulevast tööjõupuudust (nt Soomes Immigratsiooni Tulevik 2020 strateegia). Eesti vajab samuti ministeeriumideülest rändestrateegiat, mis seoks paremini hariduse, majanduse, sisejulgeoleku jm valdkonnad.
Tänases EPL-is väitis Swedbanki peaökonomist Cecilia Hermansson, et just sallivates ühiskondades on suurem majanduskasv ja dünaamilisem ühiskond...
Teema püstitus, kumb oli ühiskonnas enne, kas sallivus või majanduskasv, on sama klassikaline dilemma, kas enne oli muna või kana. Üheselt ei saa väita kumbagi.
Kuid kindlasti on õige ka väide, et majanduskasv suurendab sallivust, sest see suurendab kõikide heaolu ja rahulolu hakkamasaamisega suureneb ning sellevõrra ollakse avatud ka kultuurilisele mitmekesisusele jne.
Majandussurutise oludes mõtlevad inimesed rohkem enda hakkamasaamisele. Keerulistel ja rasketel aegadel kipub aga ühiskonnas tolerantsus ja sallivus otsa lõppema, luues soodsa pinna radikaalsete äärmuste esiletõusuks.
Hermansson väitis ka, et immigrantide teise põlvkonnaga tekivad teistsugused hüved. On see nii?
Uuringud näitavad, et esimene põlvkond on "vaiksem", ega nõua eriti oma õigusi, sest nende jaoks on oluline kohaneda, kindlustada laste tulevik jne. Teine põlvkond on häälekam, nad on antud riigis sündinud ja selle riigi kodanikud. Nende ootused ühiskonna suhtes on sarnased nn põlisrahvusest noortega ning sellest tekivad käärid (nn klaaslae efekt, mis seisneb olukorrast, kus karjääri edendamist takistab ebavõrdne kohtlemine, nt sooline või rahvuslik diskrimineerimine).
Erinevate põlvkondades tuleks näha erinevaid võimalusi ühiskonda paremuse poole edasi arendada, mitte aga takistusi.
