Kristen Michal andis ütlusi, milles selgitas, et Silver Meikari kirjeldatud tegusid ei ole aset leidnud ja tema ei ole midagi sellist teinud, nagu Silver Meikar väidab, selgub kriminaalasja lõpetamise määrusest.

Michal eitas kõike

Michal kinnitas: „Ma kindlasti ei ole teinud Silver Meikarile ettepanekut teha Reformierakonnale annetust varaga, mis ei kuulu talle. Ma kindlasti ei ole andnud Kalev Lillole sellist tööülesannet ega palunud korraldada Lillol ühelgil moel seda, et ta annaks Silver Meikarile edasi raha annetamiseks ja et S. Meikar annetaks antud raha erakonnale. Täpsustan, et kahtlustuses toodud ülekannetega mul mingit puutumust ei ole. Ei oska Silver Meikariga rohkem puutumust kommenteerida. Kindlasti ma ei olnud teadlik sellest, et kahtlustuses toodud summad ei pärine S. Meikari vara hulgast“.

Michal kinnitab ka seda, et ei ole kunagi andnud Kalev Lillole sularaha, et viimane selle kolmandatele isikutele edasi annaks annetuse tegemiseks Reformierakonnale. Michal ei mäleta, et oleks olnud selline kõne, millest Meikar räägib, kuid leiab, et tema kui peasekretäri ametikohal ei olnud ebatavaline, kui ta oleks helistanud kellelegi ja palunud teha annetusi; samas ei ole ta mitte kellelgi palunud annetada temale mittekuuluvat raha.

Michal selgitas, et on küll erinevatel üldüritustel teinud üleskutseid kõigil erakonna liikmetel annetada erakonnale raha, sealhulgas Silver Meikarile. Samuti kinnitas ta, et on täiesti kindel, et Lillo on teinud samuti üleskutseid, et inimesed võiksid annetada erakonnale, kuid temale teadaolevalt ei ole Lillo vahendanud kellegi teise raha kolmandale isikule.

Michal nimetas Meikarit laisaks

Suhete kohta Meikariga selgitab Michal, et nad tutvusid võib-olla 1997. aastal ja omavahelised suhted ja kokkupuuted on olnud täiesti tavalised. Michal kirjeldab, et Meikarile meeldis väga reisida, teda ei olnud kogu aeg kohal ja ta ei kohtunud valijatega, mis oli ka põhjus, et ta pidi valimiste-eelselt rohkem vaeva nägema. Michali ja Meikari läbisaamised on üldiselt tööalaselt olnud neutraalsed, kuid Michalil on olnud tööalaseid etteheiteid talle, näiteks, et ta riigikogu liikmena peaks pingutama ja valijatega suhtlema.

Michal usub, et kindlasti oli Meikaril ootusi erakonnale, et ta saaks oma eelneva positsiooni tõttu riigikogus hiljem sellele vastava töökoha, ja arvab, et Meikari põhiline motiiv artikli kirjutamiseks oli solvumine, kuna tal pole enam selline positsioon ja palk, mis olid tal enne: „Kui astuks tagasi mina ja Kalev Lillo, siis oleks Meikar riigikogu liige.“

Michali hinnangut Meikari suhtes mõjutab ka see, et Michal on lugenud ajakirjandusest, et Meikar on saanud erinevatelt ärimeestelt ja ühelt advokaadilt raha: „Minul puudub usk tema aususesse. Ka oma artiklit kirjutades ta ei tunnistanud, et on saanud eraviisiliselt raha erinevatelt isikutelt.“

Meikar olevat tahtnud paremat positsiooni

Samuti lisab ta järgmist: „Veidi enne Meikari artikli avalikustamist Postimehes sai Meikar kokku minu elukaaslase sugulasega XXXga. Antud kokkusaamisel väljendas Meikar oma rahulolematust seoses oma positsiooniga ja vihjas, et sooviks erakonnalt saada paremat positisooni, paremat pakkumist või paremat sissetulekut. XXX rääkis minu elukaaslasega, kes omakorda rääkis XXXga, kes minu teada sai kokku Meikariga, kuid mida nad täpselt rääkisid, seda mina ei tea.“

Kuigi Kristen Michali sõnul ta ei mäleta, et oleks näinud oma ametikirjeldust, mis peaks olema töölepingu nr 8/07 11.09.2007 (ametikoht peasekretär) kohaselt töölepingu lahutamatu lisa, selgitab ta oma tööd järgmiselt: „korraldasin erakonna kontori tööd, mulle alluvate inimeste tööd. Mulle alluvad isikud korraldasid omakorda alluvate tööd. Minu alluvuses töötasid erakonna peakontori töötajad, kellele omakorda allusid maakondlikud arendusjuhtid. Otse minu alluvuses töötasid: Kalev Lillo, kes juhtis piirkondade arendusdivisjoni; kommunikatsioonijuht Silver Pukk, kampaaniajuht Annika Arras, varem oli Arto Aas ja kantselei juhataja Terje Rohi, kes juhtis haldusdivisjoni.“

Michali sõnul oli Kalev Lillo ülesanne arendusdivisjoni juhina piirkondade elujõulisuse tagamine, jälgida, et piirkondades elu toimiks, et maakondade organisatsioonides elu toimiks. Kindlasti oli Lillo ülesanne koordineerida arendusjuhtide tööd. Kampaania ajal tegeles Lillo piirkondade aitamisega ja jälgis, et kõik plaanid, mis olid seotud, ka täidetaks, samuti mõeldaks läbi võimalikud poliitilised koalitsioonid.

Michal selgitas, et annetused laekuvad erakonna arveldusarvele, sularahas alates 2007. aastast erakond annetusi ei kogunud. Raamatupidaja teeb kord kvartalis erakonna kontodest väljavõtte. Kord kvartalis esitas raamatupidaja annetajate aruande peasekretärile. Kui annetuse juures polnud annetaja isikukoodi, siis raamatupidaja pöördus peasekretäri poole poole.

Samas rõhutab ta, et erakonnal ei ole mingit võimalust kontrollida, kas annetus on tehtud annetaja enda varast ning kahtlustuses esitatud Silver Meikari annetuste puhul ei tekkinud tal kordagi kahtlust, et tegemist ei ole tema enda varaga, kuna tollal oli Meikar riigikogu liige.

Seda, kas annetused on seaduslikud, kontrollib erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Erakonnal ei ole füüsiliselt võimalik juurde pääseda isikute arvetele ja kontrollida tema isiklike rahaliste vahendite olemasolu.

Meikar kattis Michali sõnul Europarlamendi kampaania kulusid

Küsimustele: „Olete ajakirjanduses väitnud, et Meikar võis annetada osalt oma europarlamendi ja kohalike omavalimiste valimiskampaania katteks. Kas, kuidas ja millal tehti Silver Meikarile teatavaks, et ta oli kohustatud hüvitama Eesti Reformierakonnale kampaania kulud? Kui suured olid tema poolt hüvitamisele kuuluvad kulud? Kuidas need välja arvestati? Kas arvestused on kusagil säilitatud?“ vastas Michal järgmiselt: „Meikar kandideeris 2009. aastal kahtedel valimistel: Euroopa Parlamendi valimistel, kus ta oli kõrgel kohal ja sügisel KOV valimistel, kus ta oli uues piirkonnas. Pean seda tõenäoliseks, et S. Meikar võis annetada nende valimiste käigus tehtud valimiskulude katteks. S. Meikari kulutused ei pidanud olema kuidagi isikustatud ja samas võis annetada Meikar ka maailmavaate toetuseks või erakonna üldiste valimiskulutuste katteks. Mulle ei ole teada, kuidas Meikarile tehti teatavaks tema valimiskampaania kulutuste suurus, kuid see võis toimuda vastavalt praktikale nii enne kui pärast valimisi.“

Samuti selgitas Michal, et Europarlamendi valimistel said esinumbrid kindlasti rohkem kampaaniamahtu; Meikar oli nimekirjas neljas kandidaat ja tal oli reaalselt võimalik ka Europarlamenti saada. Michali sõnul tegi Meikar valimistel täiendavaid kulutusi, näiteks klubis Shah avaliku ürituse, mis maksti erakonna poolt kinni, ligikaudse maksumusega 17 000 krooni. Kui tegemist oli tema eraldi teda reklaamiva üritusega, siis oleks pidanud Meikar selle summa ka erakonnale annetusena tagasi maksma, välja arvatud juhul, kui oleks olnud erakonnaga kokkulepe, et üritus tasutakse erakonna üldistest valimiskulutustest kuna tegemist näiteks erakonna üldise reklaamimisega.

Samas selgitas Michal, et kampaaniakulude hüvitamise seisukohalt oli oluline kandidaadi positsioon, katuskampaania kattis nimekirjas eespool olevaid kandidaate. Kui läbi erakonna tellida lisareklaami, siis on tagant järele raske eristada konkreetse kandidaadi kulutusi lisakampaanias. Kandidaat teeb erakonnale annetuse lisakampaania eest selle järgi, kuidas kampaania juht talle reklaami mahtu ja maksumust prognoosib.

Euroopa Parlamendi valimiste iga kandidaadi valimiskampaania kulutused ei ole eraldi eristatavad, kuna katuskampaania on üldine, samuti pole keegi nõudnud selle eristamist. Erakonnad ja Reformierakond esitab oma aruande vastavalt nõuetele, mille kehtestab erakondade rahastamise järelevalve komisjon, ning nemad iga kandidaadi kulude eristamise nõuet ette ei näe. Küll eristatakse kulusid erakondade rahastamise järelevalve komisjoni juhisele kulu liikide järgi ja kulu saaja järgi.

Michal rääkis prokuratuuris, et on võimalik eristada seda kampaaniat, mille kandidaat ise teeb ja siis on tal kohustus erakonnale esitada oma valimiskampaania kulud ja erakond liidab selle oma valimiskampaania aruandele. Kui kandidaat tellib oma lisakampaania läbi erakonna, siis see kajastub erakonna valimisaruandes, summaliselt on seda raske eristada.

Lillo kinnitas Michali sõnu

Kalev Lillo ütlused langevad üldjoontes Kristen Michali ütlustega kokku. Ka tema ei mäleta, et oleks oma ametikirjeldust kunagi näinud või seda allkirjastanud, kuid viitab sellele, et piirkondlike arendusjuhtide vastutuse ja ülesanded saab teada nende ametijuhenditest, mis tööga kaasas käivad. Ta rääkis inimestega tihti annetamise vajalikkusest, kuid tundmatut raha pole palunud kellelgi annetada. Sularahas enda arveldusarvele sissekantud summad pärinevad tema enda vara hulgast nagu ka need annetused, mis ta on oma kontolt teinud.

Lisaks Silver Meikari enda ütlustele ja neid kinnitavatele pangakontoväljavõtetele ja annetusregistri andmetele puudutavad käesolevat episoodi Silver Meikari abikaasa ütlused, kes kinnitab, et kusagil 2011. aastal rääkis Meikar talle, et Michal oli tal palunud võõrast raha erakonnale annetada.

Meikar eitas vajadust katta Europarlamendi valimiskampaania kulusid

Küsimusele, kuidas ta kommenteerib väidet, et vaidlusobjektiks olevate annetuste näol võib olla tegu temapoolse Europarlamendi valimiste kampaaniakulude hüvitamisega, vastas Silver Meikar ülekuulamisel järgmiselt: „Ma ei saa sellest väitest aru ja ma ei saa aru ka sellest, miks ma oleks pidanud kandma oma kampaaniakulutused erakonnale üle. Tõesti, võib olla nii, et kui erakond tellib ühtselt visiitkaarte valimiskampaaniaks, siis on aumeeste kokkulepe, et maksad erakonnale tagasi. Aga sellistes summades ei ole erakond mulle kunagi kampaaniat teinud ja ma ei saa sellest väitest aru. Euroopa Parlamendi valimistel tehti üldkampaaniat, olin kolmandal või neljandal kohal ja osalesin üritustel. Mul ei olnud eraldi kulutusi, kõik oli erakonna üldkampaania osa. Mitte keegi ei öelnud mulle kunagi, et peaksin üldkampaania raames tehtud kulud tasuma. Erakonnas on kombeks, et esinumbritele tehakse valimistel erakonna üldkampaania rahade eest raadio-, tele-, interneti- ja trükimeedia reklaam. Erakond ei ole kunagi kirjalikul ega ühelgi muul viisil esitanud mulle ülevaadet, et nad on teinud mingi summa ulatuses minu eest kulutusi, mida ma peaks hüvitama. Kui Michal väidab, et nad tegid mulle 115 000 EEK osas kampaaniat, mida ma pidanuks hüvitama, siis ta valetab.“

Kriminaalasjas kuulati üle Reformierakonna peakontori haldusdivisjoni juht Terje Rohi ja kampaaniajuht Annika Arras, kelle ütlustest nähtub ühiselt, et Silver Meikari kampaaniakulud Europarlamendi valimiskampaaniaga seoses ei ole eristatavad ning nende teada ei ole keegi neid ka kunagi eristada püüdnud; samuti ei ole neile teada, et nemad või keegi teine oleks pidanud Silver Meikariga nende kulude hüvitamisest rääkima.

Analüüs ei leidnud, et Meikari kampaaniakulusid saaks teistest eristada

Kriminaalasjas viidi eriteadmistega isiku poolt Reformierakonna raamatupidamisdokumentide, kampaaniaaruannete ja pearaamatu pinnalt läbi üksikasjalik raamatupidamisandmete analüüs, tuvastamaks, millised olid 2009 Euroopa Parlamendi valimiskampaania üldkulud Reformierakonnale, milline oli sealhulgas kulu annetustest ja kas on võimalik eristada Silver Meikari kulutusi. Analüüsi lõppjärelduste kohaselt ei ole Silver Meikari kulutused eristatavad – seda ennekõike põhjusel, et ei peetud kandidaadipõhist kuluarvestust.

Ka Eesti Reformierakonna meiliserveri analüüs ei tuvastanud mingisugust suhtlust, mis viitaks sellele, et Silver Meikar oleks pidanud mingis ulatuses nimetatud kampaaniaga seotud kulusid erakonnale hüvitama.

Kokkuvõttes puuduvad tõendid, mis võimaldaks väita, et Silver Meikari nimelt tehtud annetused, mis on loetletud kahtlustuses, oleks seostatavad tema kulutustega Euroopa Parlamendi valimiskampaanial.