Ligikaudu 7500 aasta eest toimunud hiidmeteoriidi tekitatud plahvatust võib pidada suurimaks inimajaloo vältel Euroopat tabanud looduskatastroofiks, seetõttu tuleks nende iidsete sündmuste mõju uurida koostöös kõigi Euroopa Liidu liikmesriikidega, leiab Meri.

“Selle iidse katastroofi kultuurijälgede ja praeguse meteoriidikaatri uurimine tähendab tööd arheoloogidele, antropoloogidele, etnoloogidele, geoloogidele — seda loetelu võiks jätkata,” ütles Meri, lootes koostööd eelkõige Baltikumi ja Skandinaavia riikide, aga ka Prantsusmaa ja Saksamaaga. “Otsin kõigepealt liitlasi ja kui neid on, siis raha taha ei tohiks asi seisma jääda,” ütles Meri Postimehele.

Ühe hiiglasliku, 110 meetrise kraatri ja kaheksa väiksemat lehtrit tekitanud katastroofi ajal olid nii Saaremaa kui ka Rootsi juba tihedalt asustatud.

Seega pidi see sündmus Meri veendumuse kohaselt inimeste kujutlusse jätma sügavaid jälgi ning tänapäeval nende jälgede kultuuriloost tabamine oleks tema hinnangul ääretult huvitav.

Kaali katastroofi kajastumisest inimkonna mälus kirjutas Meri ka oma raamatutes “Hõbevalge” (1976) ja “Hõbevalgem” (1984). Meri seostas Saaremaad Rooma ajaloolase Tacituse kirjeldatud germaani maaema Nerthuse austamise paigaga ning müütilise Thulega, mida 325. aastal e.m.a olevat külastanud kreeka rännumees Pytheas.

Viiteid Kaali meteoriidiga seonduvale katastroofile on leitud ka germaani eeposest “Vanem Edda” ning Soome rahvuseeposest “Kalevala”.

Tartu observatooriumi vanemteaduri Mihkel Jõeveeri andmeil ongi Meri pea ainus, kes on Kaali meteoriidi tekitatud katastroofi kultuurilisi mõjutusi lähemalt uurinud. Väljakaevamistega Kaali meteoriidikraatri piirkonnas alustas aastal 1976 esimesena arheoloog Vello Lõugas.

Kui Nõukogude Liidu ajal saabusid Kaali meteoriidikraatrit uurima ka teadlased Moskvast, siis praegu on sellealane teaduslik tegevus pea soikunud, nentis Geoloogia Instituudi meteoriitikaekspert Reet Tiirmaa.

Siiamaani venib tema sõnul ka kraatri naabrusesse umbes miljon krooni maksva asjakohase muuseumi rajamine.