Kaitseväe juhataja ettekandega tutvumine tekitab veendumuse, et asja uurimisel olid järeldused tehtud enne, kui faktide kogumist alustati, kirjutab Meelak SL Õhtulehes.

Ettekandest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on nii sündmusi kirjeldav kui resolutiivosa kokku pandud, nendib Meelak. Peaminister Mart Laarilt, Eerik-Niiles Krossilt, Jaan Trossilt ja Robert Lepiksonilt teenistusliku järelevalve läbi viinud kaitseväe peainspektor major Einar Laigna seletust ei võtnud.

Kui major Laignal ei olnud võimalust teha seletuse andmist eelnimetatud isikutele kohustuslikuks, siis asjaosalistelt seletust küsida ei keelanud tal küll loodetavasti keegi, leiab Meelak ja küsib: või siiski keelas?

Vähemalt Mart Laarilt oleks tulnud seletus võtta esimeste hulgas, leiab ta. Ettekandes on kasutatud ainult kaitseväelaste seletusi ning nendelt saadud materjale ilma, et oleks püütudki igakülgset uurimist läbi viia.

Ettekanne ei maini sõnagagi, et tulistajaid on alust kahtlustada eelnevas “julgusevõtmises”. Kui seda pole senini tõendatud, ei tähenda see veel, et kahtlus oleks ümber lükatud, märgib Meelak. Kahtlusest vaikides ainult süvendatakse seda.