„Arvan, et Ilves saab seekord oma hääled kätte, aga ilmselt mitte nii palju, kui puhas fraktsiooniliikmete kokkulugemine lubaks,“ prognoosis Väljataga. Ta ei osanud öelda, kas võimalik parteidistsipliini rikkumine võib tulla mõne riigikogu liikme südamehäälest või lihtsalt riukalikkusest.

„Arvan, et poolthäälte arv natuke erineb prognoositavast, aga oletan, et see tulemust ei muuda,“ ütles Väljataga. „Tarand küll uhkustas Vikerraadios, et ta saab kümme häält rohkem kui Keskerakonnal on riigikogus kohti. Samas ei pruugi sugugi kõik Keskerakonna saadikud Tarandit toetada.“

Presidendi valimise seaduse järgi tunnistatakse valituks kandidaat, kelle poolt hääletab riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus ehk 68 saadikut. Praegu on toetusest Ilvesele teatanud kolm erakonda – Reformierakond, IRL ja sotsid. Kui kõik nende fraktsiooni kuuluvad saadikud hääletavad Ilvese poolt, saaks Ilves 75 häält. Tarandi ülesseadmisest toetaval Keskerakonnal on riigikogus 26 kohta.

Väljataga meenutas ka eelmisi presidendivalimisi. „Kui eelmiste valimiste ajal oleks Edgar Savisaarel olnud oidu Arnold Rüütlit mitte toetada, siis oleks meil presidendiks Ene Ergma, aga kuna mindi Rüütli peale välja, siis saadi hoopis Ilves,“ rääkis ta.

Ene Ergma kogus 2006. aastal riigikogus 65 saadiku toetuse vajaminevast 68st.

„Mulle istuks rohkem, kui presidendi valimiseks läheks vaja väiksemat enamust ja president saaks kindla peale riigikogus valitud,“ lausus Väljataga.

Valimised on meediasündmus

Väljataga sõnul on presidendivalimistest tehtud praegu meediasündmus, kus püütakse matkida Ameerika presidendivalimisi. Sellepärast üritatakse korraldada debatte ja muud kampaania juurde käivat.

„See kõik on liigne,“ avaldas Väljataga. „Kui avalikkusel ei ole selles asjas võimalik oma sõna öelda, siis ei ole ka debatte vaja. Põhiseaduslikku võimu on presidendil vähe ja Ilves on pigem võimupiire ka tagasi tõmmanud, seega on kogu see kära ainult ajakirjanduse huvides, et uudiseid toita.“

Tundmatu esindusisik

Väljataga märkis, et väga vähesed teavad, kes on Saksamaa või Itaalia presidenti. „Oleks kena, kui meie presidenti ka ei teataks,“ lausus Väljataga. „Kuulun sellesse koolkonda, kes arvavad, et presidenti ei ole väga vaja või kui on, siis ta peaks sarnanema rohkem presidendiga Saksamaal, kus valik otsustatakse parteide tagatubades.“

Samas ei ole Väljataga päris kindel, kas presidenti on Eestile üldse vaja. „Küllap puhtalt parlamentaarne riik võiks minna tasakaalust välja,“ rääkis ta. „Peab olema mingi filter või tsensor parlamendi tegevusele, et talitseda selliseid juriidilisi mahhinatsioone, mida Urmas Reinsalu ja teised on varmad välja mõtlema.“

Väljataga möönis, et ilmselt on presidenti vaja ka avalikkusele, et ta täidaks tseremoniaalset rolli ja taoks hõbenaelu lipu sisse – teeks asju, mida peaminister ei jõua teha.

Väljataga meenutas kunagise Saksamaa presidendi Richard von Weizsäckeri ütlust, et presidendi rolliks on kõneleda küsilausetega, see tähendab esitada ebameelivaid küsimusi. „Meil püüab seda rolli täita õiguskantsler, kes võiks pigem vastuseid anda,“ sõnas ta.

Otsevalimist ei ole vaja

Kui presidendikandidaadi kandidaadi Indrek Tarandi põhiseisukoht on see, et riigipea peaks olema otsevalitav, siis Väljataga nii ei arva. Ta leiab, et põhiseadust pole vaja muuta selleks, et anda rahvale mandaat presidendi otsevalimisteks.

Küsimused seoses presidendi institutsiooni volituste piiride ja valimisega ulatuvad tagasi põhiseaduse assamblee aega, meenutas Väljataga ja rääkis, kui mõned arvasid, et presidendi nimetuski on liiga uhke ja tuleks kasutada riigivanema nimetust.

„Presidendile anti väikesed volitused, mida Lennart Meri maksimalselt ära kasutas,“ rääkis Väljataga. „Ilves on tagasihoidlikuma joone võtnud ja mõningastest volitustest põhiseaduparanduste abil loobunud."

Loo kõrval pildil on praegune Saksamaa Liitvabariigi president Christian Wulff.