Mart Nutt: topeltkodakondsus oli ka Gruusia sõja üks eeltingimusi

Viidates nii erakondlike põhimõtetele kui ka kehtivale koalitsioonileppele, kinnitas riigikogu liige Mart Nutt (IRL), et topeltkodakondsuse lubamine mingisuguselgi kujul ei saa praegu kõne alla tulla.

IRL on topeltkodakondsuse võimaldamisele vastumeelsust avaldanud. Miks?

Esiteks, mitmekordne kodakodakondsus pole praeguse seadusandluse järgi lubatud juba aastast 1920. See, et meil on mitmekordne kodakondsus (sünnijärgset kodakondsust ei saa ära võtta - toim) ajaloolistel põhjustel olemas, on paratamatu. Aga kas seda ringi peab laiendama või jääme samade printsiipide juurde?

Teiseks, ka koalitsioonilepe sätestab, et kodakondsuspoliitika algpõhimõtteid ei muudeta ja sellest tuleks ka kinni pidada.

Mitmekordse kodakodakondsuse küsimus vajab põhjalikku analüüsi, et mida see ühiskonnale kaasa toob. Näiteks, kui paljusid inimesi hakkab see puudutama ja kuidas hakkavad suhestuma nende inimeste õigused, kellel on võimalus saada mitu kodakondsust ja kellel ei ole. Neil, kel on võimalus saada topeltkodakondsus, on õigusi selle tulemusel rohkem. Näiteks saavad nad valida mitme riigi parlamenti ja olla kandideeritud mitme riigi parlamenti.

Samuti võib tekkida konflikt sõjaväekohustuse täitmisega. Kummas riigis ta siis aega teenib? Eestis või kuskil mujal? Sarnane vastuolu võib tekkida ka diplomaadi puhul, kes peab läbirääkimistel esindama Eesti huve, kuid on samas selle teist poolt esindava riigi kodanik.

Need probleemid on kõik üsna teoreetilised. Kui palju reaalselt võib topeltkodakondsuse lubamine kaasa tuua juhtumeid, kus seda hakatakse Eesti vastu ära kasutama?

See sõltub väga erinevatest asjaoludest. Praegu ei oska ju öelda, kui palju selle vastu huvi tuntakse. Nende jaoks, kellel oleks Eesti ja näiteks Ukraina või Venemaa kodakondsus, siis nende jaoks oleks sellest suur kasu, avardades kahtlemata nende poliitilist mobiilsust. Statistiliselt vaadates võiks Eesti topeltkodakondsuse võimalus mõjutada umbes 245 000 inimest, mis on päris arvestatav number. Ma ei arva, et kõik seda võimalust kasutaksid, kuid selle arvuga võime opereerida.

Euroopas ja maailmas on muutumas topeltkodakondsus üha tavalisemaks. Kas Eesti ei või siinkohal jääda meie läänepoolsetele partneritele oma teguviisis arusaamatuks?

Umbes pooled maailma riigid ei tunnista topeltkodakondsust. Ülejäänud seda mingil kujul teevad, ELis on see jaotus umbes sama.

Näiteks Prantsusmaal on lubatud topeltkodakondsus, kuidas prantslased saavad seda endale lubada ja miks Eesti mitte?

Prantsusmaa ignoreerib teist kodakondsust ja Prantsuse kodanikeks loetakse kõiki Prantsusmaal sündinud isikuid. Kui inimesel on mõne teise riigi kodakondsus, siis seda Prantsusmaa ei aktsepteeri, kuid samas ei takista ega keela seda. Sama moodi käitub ka näiteks Rootsi.

Ma ei oska öelda, kas see Eesti puhul töötaks. Võib-olla perspektiivis, kui siin ei oleks välispoliitilisi tegureid, siis ehk töötaks. Aga kui mõelda, et mõni riik sooviks topeltkodakondsusega isikutega poliitiliselt manipuleerida, siis need ohud on ka olemas. Võib-olla Prantsusmaa puhul mitte, kuid kui meenutada Gruusia sõda, siis Venemaa tekitas Abhaasias ja Lõuna-Osseetias suure hulga topeltkodakondsusega isikuid ning läks siis nende õigusi kaitsma.

Eesti peaks siis Gruusia juhtumist õppetunni võtma?

Eesti peaks jälgima erinevate maade praktikat , millised on tulemused olnud ja tegema sellest omad järeldused.

IRLi seisukoht on siis praegu see, et Eesti ei tohiks mingil juhul topeltkodakondsust lubada?

Praegune IRLi seisukoht on see, et Eesti vaatenurgast peame oluliseks olemasoleva lähenemisviisi säilitamist, mis tähendab, et me seadusest mitmekordse kodakondsuse keeldu välja ei võta.