Mõistsime Tallinna pommitamise aastapäevale plaanitava kontserdi hukka aga jäime ka uskuma Hendriku juttu, et kuupäeva valik ja kõik see nõukogude atribuutika oli nö tööõnnetus, mida ta tõttas ise seda kohe parandama. Tahaks ju inimest uskuda.

Siis tuli välja, et kuigi abilinnapea Vadim Belobrovtsev väitis Tallinna linnavolikogu liikmetele, et Hendrik Agur pole saanud Krasnaja Strela kontserdi korraldamiseks linnavalitsuselt mingit toetust, selgus, et abilinnapea ei rääkinud lihtsalt tõtt. GAGi direktori nõukogude estraadi ihalust toetati nö ringiga, s.t. linn maksis kinni kontserdimaja üüri venekeelse etteütluse korraldamiseks ja nii mugavasti samal õhtul toimus samas kontsert.

Nüüd teatas koolijuht Yana Toomi blogi vahendusel , et tema tuuritaks hea meelega Krasnaja Strela kontserdikavaga Venemaal ja sõidaks võimalusel ka Krimmi. Hea Hendrik, ega ikka ei sõida küll, vähemalt mitte IRLi liikmena.

Teadupärast on Krimm 2014. aasta kevadest Venemaa poolt okupeeritud ja enamus maailma riike, kes on selle ühemõtteliselt hukka mõistnud, väldib poolsaare külastamist, et mitte põlistada Venemaa okupatsiooni. Kuigi see võib tunduda ülekohtune Krimmis elavate inimeste suhtes, tuleb meil Putini agressioonile vastu seistes olla solidaarsed Ukrainaga. See on nende maa.

Heauskselt võis ehk arvata, et GAGi direktor esimesel sammul libastus ja sai sellest isegi aru. Nüüd tundub mask olevat langenud. Hendrik Agur provotseerib täiesti teadlikult Yana Toomi blogile intervjuud andes, ilmselt arvestusega, et IRL ta nüüd suure käraga enda hulgast välja arvab. Milline on nö motivatsioonipakett, saame hiljem teada. Hendrik, kui isamaalised väärtused Sulle enam ei sobi, astu ise kõrvale. Niipalju lugupidamist võiks ikka olla.

Erakondlikkust kõrvale jättes on selle Krimi jutuga veel üks tõsine probleem. Hendrik Agur räägib võimalikust Krimi külastusest Krasnaja Strela trupi koosseisus, kuhu on kaasatud hulk GAGi noori.

Koolidirektor pole kindlasti nii rumal mees, et ei teaks, kui nad peaksidki Krimmi sõitma, siis pole peale seda neist kellelgi enam võimalik külastada Ukrainat. Eraisik Hendrik Agur võib sõita kuhu iganes tahab: Somaaliasse, Põhja-Koreasse, kasvõi koos Yana Toomiga Süüriasse al-Assadile külla. Aga koolidirektor Hendrik Agur ei tohi mitte kunagi sellisel moel noorte ellu sekkuda, et nad tulevikus tema tegevuse tulemusena Ukraina poolt persona non grata’ks on tembeldatud.