„Isamaa tagatoa” esitlus on 20. oktoobril Estonia kontserdisaalis, esimese sõjajärgse põhiseadusliku valitsuse 20. aastapäevale pühendatud konverentsi vaheajal. Müügile jõuab raamat järgmise nädala alguses. Delfi avaldab täna intervjuu Kalle Muuliga ja alates homsest ka mõned katked veel ilmumata raamatust.

Kalle Muuli, kas "Isamaa tagatuba" valmis dokumentide või inimeste meenutuste põhjal?

"Isamaa tagatuba” on esitatud minu jutustusena, kuid iga lause selles jutustuses tugineb kas mõne asjaosalise mälestustele või mõnele dokumendile. Sageli võib mälu inimesi muidugi alt vedada ja mälestuste paikapidavust on sageli ka raske kontrollida, aga välja pole ma mõelnud mitte ainsatki rida. Intervjueerisin selle raamatu tarbeks pikemalt umbes kolmekümmet 1990ndate alguse olulist otsustajat, lisaks tegin lühemaid intervjuusid veel umbes paarikümne inimesega. Kõige haruldasemaid dokumente leidsin Laari esimese nõuniku Tiit Pruuli eraarhiivist, aga palju abi oli ka riigiarhiivist ja riigikogu arhiivist.

Kui peaminister oli Mart Laar, siis kas peaminister oli ka Mart Laar või keegi teine, kolmas, neljas?

Laari valitsuse peaminister oli Mart Laar, aga mitte keegi teine, kolmas ega neljas. Päris kindlasti.

Iseasi on see, et võimujaotus erakonna sees ning valitsuse ja parlamendi vahel oli 20 aastat tagasi hoopis teistsugune kui praegu. Parteiaparaadi võim oli tol ajal tühine. Isamaa poliitikat suunas ennekõike nö tagatuba, valdavalt seitsmest juhtivast poliitikust koosnev mitteformaalne seltskond. Laar oli seal küll liider, aga tema võim ei tulenenud ametikohast, vaid eelkõige sellest, et teised tunnustasid teda liidrina. Ta ei saanud tagatuba ega saadikurühma käskida, see oli mõeldamatu.

Et oma tahtmist saada, pidi ta teisi veenma, nendega vaidlema, oma seisukohti kaitsma. Umbes samasugune oli ka peaministri ja tagatoa suhe Isamaa saadikurühmaga riigikogus. Parlamendil ja saadikurühmal oli tol ajal määratult suurem võim kui tänapäeval. Isamaa tagatuba viis oma otsused saadikurühmas ellu samuti veenmismeetodil, võimalused mingiks tänapäevaseks käteväänamiseks peaaegu puudusid.

Saadik oli tähtis inimene ja saadikurühma esimees oli eriti tähtis inimene. Ütleksin, et Isamaa saadikurühma esimees (Illar Hallaste) oli justkui asepeaminister -- tähtsuselt teine mees peaministri järel. Parlament ja saadikurühm olid nii tähtsad paigad, et Laar käis peaministrina saadikurühmalt toetust küsimas isegi niisugustes küsimustes, mis olid täielikult valitsuse pädevuses. Peaministrile oli oluline, et tal oleks saadikurühma toetus ja selle saamiseks pidi ta vaeva nägema. Erinevalt tänapäevast ei saanud peaminister tol ajal saadikurühma oma jooksupoiste vahendusel käsutada, vaid pidi saadikurühma usalduse võitma. Aga hoolimata nendest nüanssidest olen ma täiesti kindel, et Laari esimese valitsuse peaminister oli Mart Laar.

Kui palju oli neid Laari esimese valitsuse tegelasi, kes ei taha enam 1990ndate algust meenutada?

Intervjuust ei keeldunud ükski inimene. Peaaegu kõik olid ka väga avameelsed ja abivalmid. Mälu on muidugi erinevatel inimestel erinev, ka siis, kui nad siiralt pingutavad.

Tean siiski, et mõni üksik inimene jättis mõne üksiku asja ka 20 aastat hiljem enda teada, ehkki mäletas seda ilmselt hästi. Aga ainult üks inimene oli selline, kes iga vähegi ebamugavama küsimuse peale vastas naeratades „Ei mäleta, tõesti ei mäleta.”. Jätan ta nime enda teada, kuna lubasin kõigile allikatele, et ei avalda intervjuusid üks-ühele ega tee nendele ka otseseid viiteid.

Mis oli Laari valitsuse kõige väärtuslikum otsus?

Rahva vaimu ja riigi maine mõttes pean kõige tähtsamaks kannapööret idast läände ja minevikust tulevikku – okupantide käsilaste tõrjumist võimult, riigiaparaadi puhastamist kompartei nomenklatuurist, otsustusõiguse andmist õigusjärgsetele kodanikele ja mitte migrantidele, majanduse lahtihaakimist Venemaa slepist. Need olid tol ajal erakordselt tähtsad, aga samas ka väga rasked otsused.

Praktilisema poole pealt pean kõige tähtsamaks Laari valitsuse majandusotsuseid. Ehkki Isamaa tuumiku moodustasid humanitaarid, pani just Laari valitsus riigi majanduse tänapäevani vastu pidanud rööbastele. See valitsus tegi esimese tasakaalus riigieelarve, lükkas käima omandireformi, erastas sadu ettevõtteid (kaks eelmist valitsust olid kahepeale kokku suutnud erastada kuus suurettevõtet) ja viis läbi radikaalse maksureformi, kehtestades tol ajal harukordse proportsionaalse tulumaksu. Laari valitsuse ajal 1993. aastal kehtestatud maksuseadused on siiamaani vastu pidanud ja 20 aastat meid väga hästi teeninud, kuid nüüdseks on olud juba nii palju muutunud, et Eesti vajab minu meelest uut maksureformi.

Kui palju on su raamatus fakte, mida avalikkus varem ei teadnud?

Ma olen kindel, et selles raamatus on asju, mis üllatavad mitte ainult avalikkust, vaid isegi Laari esimese valitsuse ministreid endid.

Kas Mart Laar oli raamatu kirjastamise juures koostööaldis?

„Isamaa tagatoa” kirjastamisega pole Laar vähimalgi moel seotud. Raamatu kirjastajaks on kirjastus Tulimuld, mis kuulub ainult mulle. Küll aga oli Laar käsikirja üks võtmeallikaid selles mõttes, et kui ta oleks vaikinud, oleksid vaikinud ilmselt ka paljud teised olulised inimesed ja raamat oleks tulnud märksa kehvem. Seepärast oli Laari nõusoleku saamine mulle väga tähtis. Kui ma möödunud sügisel Laari poole pöördusin, ei kostnud ta mitu nädalat musta ega valget. Lihtsalt ei vastanud. Kui paar meie ühist tuttavat olid aidanud tal lõpuks endas selgusele jõuda, andis ta kaitseministri kabinetis mulle kaks pikka ja põhjalikku intervjuud.

Tänavu veebruari algul külastasin ma Laaride kodu Tallinnas Ao tänaval, et intervjueerida ka Katrin Laari. Mart oli just loobunud erakonna esimehe ametist ja nägi kuidagi eriti hea välja: oli selline lõbus ja puhanud ja justkui pakatas tervisest. Mäletan, et rõõmustasin endamisi, et kunagisel tublil muinsuskaitsjal on elus nii hästi läinud: ilus kodu, tore naine, lapsed juba suured, kõik ametid peetud ja nüüd on veel piisavalt palju aega ja tervist tegelda oma lemmikharrastuse ajalooga. No ja paar nädalat hiljem kuulsin siis insuldist. See sündmus katkestas mu kirjatöö mitmeks kuuks, tahtmine kadus ära. Jätkasin alles suvel, kui kuulsin, et Isamaa plaanib tähistada 20. oktoobril valitsuse aastapäeva.