Nüüd oled IRL-i auesimees. Sellesama erakonna, kes tahab korraldada vasakpööret – kui uskuda kindral Laaneotsa – ja viia meid tagasi 1940. aastasse...

Laaneots, kui ta soovib, võib sinna tagasi minna. Mina ei tahaks ja tean, et nii ei lähe. Laaneots peaks peeglisse vaatama ja mõtlema, kuidas me praeguse olukorrani jõudsime.

Aga see oli väga naljakas, kuidas peaminister lasi ennast umbusaldada.
Kunagi oli Edgar Savisaar valitsuse juht ja kõik pensionärid arvasid, et ta on asendamatu. Tuli Tiit Vähi ja selgus, et ei ole asendamatu. Siis tuli Mart Laar ja vaadati, et igaüks võib olla peaminister. Aga Taavi Rõivas tõestas, et igaüks ikka ei või...

Kas Rõivas oli üldse erakonna liider?

Reformierakonna siseelu ei tea, aga mulle tundub, et sinu küsimuses peitus ka vastus.

Mida arvad IRL-i esimehe Margus Tsahkna ideest minna tagasi oma lätete, Isamaa juurde?

Nimevahetusest ei muutu midagi. Tuleb minna tagasi lätete juurde.

Kas Tsahknat võib pidada sinu mantlipärijaks?

Võib. Aga minu mantlisse mahub mitu Tsahknat ära.

Tohoh!

(Naerab) Arvestades minu kehakaalu.

Mis saab sinu erakonnast? Kirjutasid nädalapäevad tagasi, et ei kujuta ette, et Isamaa läheks rahulolevalt valitsusse, mille liikmeil on toimiv koostöölepe Vene võimupartei Ühtse Venemaaga.

Leping Ühtse Venemaaga mulle muidugi ei meeldi. Aga see ei anna veel põhjust rääkida vasakpöördest. Reformierakonda ja Ansipit see lepe omal ajal ei häirinud, kui nad tegid Savisaare ja Keskerakonnaga valitsuse. Vaat siis oleks võinud vasakpöördest rääkida. Ja mis seal salata, ka aastal 2001, kui Siim Kallas moodustas Edgar Savisaarega valitsuse.

Räägime lõpetuseks siis veel päevakajalistel teemadel. Ei saa öelda, et selle aasta poliitikaelu oleks igav olnud.

Alustame sellest, et Reformierakond oleks pidanud kuulama Ansipi soovitust, et ei maksa kõiki ametikohti sihtida või vähemasti mitte endale krahmata. (Irooniliselt) Rõivas teda ei kuulanud, sest neil on mitu head presidendikandidaati.

Sinu teise valitsuse ajal oli meeskonnas ka üks krapsakas tüdruk, kelle nimi vähemasti algusaegadel ei öelnud suurt midagi.

Ühtepidi oli ta tõesti krapsakas, aga teistpidi igav – midagi halba või isegi naljakat ei oskagi Kersti Kaljulaidi kohta esimese hooga meenutada.

Aga need, kes pidasid Kerstit peaministri kantseleis alguses halliks hiirekeseks, said ikka väga kõvasti petta! Kui ta mingi ülesande sai, mõtles ta kõik üksipulgi läbi. Ja ütles alles siis oma arvamuse välja. Kuulsin juba enne ta tööle tulekut, et Kersti oli väitnud, et ma ei tee majandusvallas päris õigeid asju. Või et ei tee nii, nagu peab.