Mart Helme: bin Ladeni tapmine on üks episood tegelikult käimas olevast kolmandast maailmasõjast
"Viimaseid oma valdusesse saamata pole lääne heaoluühiskondade säilimine võimalik. Selle sõja lahinguteks on ka sündmused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas ehk sealsed nn. demokraatlikud revolutsioonid ja Liibüa pommitamine. Kuna konventsionaalses sõjas pole islamistlikud valitsused ja vastupanuliikumised USA sõjamasina suhtes vastupanuvõimelised, jääb üle vaid mittekonventsionaalne vaenutegevus, milleks on eelkõige terrorism," märgib Helme.
"Ibn Ladini tapmine toob aga kindlasti kaasa kättemaksuaktsioone, mis eelkõige tabavad Euroopa riike, kuna viimased pole oma julgeoleku tagamisel sedavõrd efektiivsed (ja hoolimatud) kui USA. Potentsiaalselt on kättemaksurünnakud võimalikud ka Eestis, kus
nende tõenäolisteks läbiviijateks on eelkõige endise Nõukogude Liidu
aladelt sisse imbunud islamifanaatikud.
Terrorirünnakud - isegi kui neid on hulgaliselt ja need toovad kaasa
suuri ohvreid - ei kõiguta samas ometi ei USA ega Euroopa riikide
püsimajäämist. Küll võib aga tohutuid sotsiaalseid mullistuisi kaasa
tuua heaoluühiskonna lagunemine majanduslike faktorite sunnil. See
kallutabki kaalukausi demokraatia sildiga varjatavate imperialistlike
ambitsioonide kasuks, kuna terrorirünnakute ohvritega arvestatakse kui
paratamatute kaotustega suuremate kahjude ärahoidmiseks. Sama pole
kahtlust aga selles, et islamiterroristide rünnakute järgnevateks
eesmärkideks saavadki katsed lääneriikide majanduse halvamiseks.
Mis puutub Usama ibn Ladini tapmise mõjusse rahvusvahelisele õigusele,
siis rangelt võttes oleks USA ametivõimud pidanud vähemalt ibn Ladini
surnukeha igasuguste spekulatsioonide vältimiseks ekspertidele ja
ajakirjanikele tuvastamiseks välja panema - nagu tehti Saddam
Husseiniga. Laborianalüüsidega oleks pidanud samuti kindlaks tegema kõik tema tervisesse, toitumusse jne. puutuv. CSI kriminalistides oleme ju näinud, kui sügavate peensusteni on selles vallas võimalik minna. Praegu on meil ainult teadmine, et väidetav ibn Ladin on väidetavalt uputatud kusagile merre. See on pehmelt öeldes ebakorrektne ja jätab paratamatult õhku küsimuse, miks eriüksuslastele oli antud käsk ibn Ladin tappa, mitte kinni võtta ja õiglase rahvusvahelise kohtu ette toimetada. Nagu tehti näiteks Slobodan Miloseviciga.
Ent rahvusvaheline õigus kui niisugust on muutunud voluntaristlike
tõlgenduste tallermaaks juba nii või teisiti. Selle teiseks värskeks
näiteks on Liibüa diktaatori Gaddafi noorima poja tapmine. Väide, nagu
oleks pommitatud selle juures diktaatori üht sõjalist juhtimiskeskust,
ei kannata kriitikat, kuna mitte mingisugust vastavat tehnikat,
personali ega sidesüsteeme pommitatud villas polnud. Küll hukkus koos
Gaddafi pojaga aga hulk tsiviilisikuid, sealhulgas Gaddafi kolm
lapselast. Seega siis - NATO tapab tsiviilisikuid, et kaitsta
tsiviilisikuid. Absurdne. Ja igatahes mitte kooskõlas ÜRO mandaadi ja
rahvusvahelise õigusega.
Kõik see kokku näitab aga, et elame seni vankumatuteks peetud
pidepunktide ja tõekspidamiste lagunemise ajajärgul. Loosungid
demokraatia kaitsmisest ja edendamisest muutuvad aga aina
ebausutavamateks ja silmakirjalikumateks. Kuni kätte jõuab hetk, kus tõele tuleb näkku vaadata ja öelda ausalt, et oleme sõjas ja küsimus pole ei enamas ega vähemas kui selles, kas meie neid või nemad meid."
