Mark Soosaar kommenteeris valimisstuudiot: Eesti kultuuri häda on suurte visioonide puudumine
Soosaar on seisukohal, et Pärnumaa haridustase jääb kõvasti alla Eesti keskmisele. Selle üheks tõestuseks tõi ta kõrgharidusega töötajate osakaalu, mis üleriigiliselt on 25 protsenti, kuid Pärnu maakonnas vaid 15 protsenti.
Soosaar pakub üheks lahenduseks rikkaliku ainevalikuga riigigümnaasiumid koos õpilaskodudega nii linnas ja kui maakonnas. „Pärnu linna vaimse potentsiaali ning õpikeskkonna tõstmiseks on kindlasti vaja avada siin ka humanitaarkallakuga ülikool,“ leiab Soosaar.
„Tegelikult on vaja kogu riigi hariduspoliitikasse tuua otsustav pööre – lisaks tasuta õppele kodumaistes ülikoolides, on aeg sisse seada riiklike stipendiumide süsteem, et andekamad noored võiksid siirduda magistriõppesse maailma parimatesse kõrgkoolidesse,“ pakkus Soosaar.
Soosaare sõnul on sellise stipendiumi tingimuseks, et pärast lõpetamist tullakse tagasi erialasele tööle kodumaale, võimaluse korral lausa oma kodulinna või -maakonda.
Kommentaarid ETV valimisstuudiole
Esimene küsimustering oli küsija poolt heitlik - ühe käest küsitakse kultuuripoliitikat, teiselt hariduspoliitikat, kolmandalt lõimumist.
Eesti kultuuri suurim häda on suurte, ambitsioonikate visioonide puudumine. Hiigelehitused ja betoon ilma väga sügava ning inimliku sisuta, kultuur ilma esivanemate loodut teadvustamata ning hindamata, sellelt rahvuslikult alusmüürilt hoonet edasi ehitamata ei saa rääkida hingetoitvast ja rahvuslikku identiteeti hoidvast kultuuripoliitikast.
Hea näide on see, mis toimub Barcelonas. Juba sadakond aastat ehitavad kataloonid Gaudi kirikut ning tõenäoliselt jätkub see järjepidev, katkematu ehitus veel terve sajandi. Uus kõrvuti vanaga ja nii, et vana elab uue kõrval edasi - see võiks olla meie kultuuripoliitika nurgakivi.
Pole nõus Langiga, kelle arvates kultuuri saab olla vaid nii palju, kui riigi majandus seda suudab toita. Vaimsust ei saa mõõta sellega, kui palju sellesse raha pumbatakse.
Nõus Kaarel Tarandiga, et kultuur taastoodab end ka ise. Siin aga on üks oht - kui kultuur peab hakkama saama isemajandava lutipudeliga, siis ta kahjuks kommertsialiseerub ehk teisisõnu - hakkab orienteeruma keskmisele, nn "massimaitsele" ning kaotab oma olulise missiooni - olla vaimsuse kandja, eetiliste ja esteetiliste tõekspidamiste hoidja ning arendaja.
Jube kahju, et eestlased saavad lausa erootilist erutust rahast mõeldes ja rääkides. Kas ometi ei saaks meie rahvuskultuuri saatusest ja tulevikuperspektiividest ükskord arutleda nii, et ei alustaks ning lõpetaks rahajutuga?
Rikun oma tõekspidamist ning ütlen siiski ka kultuuri rahastamisse oma mõttekese - vähemalt viis protsenti riigieelarvest peaks minema eesti kultuuri, selle säilitamise ja loomise jaoks.
Pole mõtet jalgratast leiutada - Soome lapsed käivad oma kodukohajärgses koolis ja keegi ei nurise, sest üldhariduse tase on tagatud Rovaniemist Helsingini.
Hästi tähtis on luua Eestis selline õpikeskkond, kus õpetajal on piisavalt aega tegeleda ka iga õppuriga eraldi. Inimesed pole looduse poolt loodud ühesuguste võimetega, mõne noore õpetamine läheb kui lennates, teisega tuleb tegeleda palju ja põhjalikult. Põhihariduse 100% omandamiseks võiks langetada mõned ootamatud ja samas julged otsused - näiteks juhiload võiks välja anda vähemalt põhihariduse omandanud inimestele. Arvan, et siis väheneks kohe ka põhikoolist väljalangenud õpilaste hulk.
Riigi ülesanne on luua võrdsed võimalused kõigile oma kodanikele. Tasuta haridus on üks neist komponentidest. Täna on ca 5000 Eesti noort välismaal bakalaureuseõppes ja just neis maades, kus on kõrghariduse omandamine tasuta. IRL lubab tasuta kõrgharidust, ent IRLi kavandatav maksusüsteem ei toeta tasuta kõrgharidust.
Kandidaadid vaidlevad Eesti haridussüsteemi korralduslike küsimuste üle, samas jääb vist täna õhtul taas hariduse inimlik mõõde ning missioon "tabamata imeks".
Mastaap jääb väikseks, kui olles Euroopa Liidus räägime vaid oma maa kõrgharidusest. Tänane maailm on sedavõrd põimunud-lõimunud ning on erialasid, mille marginaalsuse tõttu pole õpetamine ning õppimine Eestis otstarbekas. Miks mitte kaaluda meie andekamate noorte saatmist maailma parimatesse kõrgkoolidesse, omandama riigile olulisi elukutseid?
Stipendium riigi poolt, taskus leping kohustuse kohta hiljem töötada teatud hulk aastaid Eestis, äkki on see perspektiiv meie haridustaseme tõstmiseks? Külalisõppejõudude puhul on üsna sageli tulnud ette, et siia, Euroopa tagahoovi, tulevad õpetama Euroopa metropolides läbikukkunud inimesed, kes ei too endaga kaasa valdkonna parimaid teadmisi...
Olen puutunud kokku eesti noortega, kes on õppinud erinevates Euroopa filmikoolides ning võin kinnitada - üksnes üks neist koolidest õpetab tulevasi filmikunstnikke mõtlema. See on Briti rahvuslik filmikool. Kuidas on lood meil? Kas Eesti koolid õpetavad noori üldse mõtlema või jätkavad teadmiste kvantitatiivset allalaadimist õppurite ajukurdudesse?
Tarand näeb lõimumise perspektiivi assimileerumises. Assimileerumine ja selle soodustamine on nüüd küll hallitama läinud mõttelaad.
Kaasaegne rahvuspoliitika haridus- ja kultuuripoliitika peeglis on ikka võimalik iga rahvakillu ja tema keele ning kultuuri austamise kaudu.
Lõimumine allakirjutanu nägemuses tähendab seda, et Eesti Vabariigi kodanikel ning meie maal elavatel kolmandate riikide või EL kodanikel on täieline õigus ja võimalused hoida ning arendada oma keelt ning kultuuri.
Eesti keel ja kultuur on aastasadade-aastatuhandete jooksul ennast rikastanud laenude, jäljenduste, kogemuste abil teistest keeltest ning kultuuridest. Meie esivanemad ja me ise oleme tõlkinud ning kohandanud väga palju väärtuslikku, teistelt rahvastelt ülevõetut, oma kultuurikonteksti. Ning ka palju vastu andnud. Kultuurivahetus ja lõimumine on ajaloolised nähtused.
Et aga Eesti Vabariik on ainus paik maailmas, kus eesti keel on riigikeeleks, siin on eesti keele ja kultuuri põliskodu, siis siin tuleb meil olla ustavad põhiseadusele ning vastavalt sellel ka käituda.
Nõustun Peeter Kreitzbergiga, et lõimumise küsimuses peame eeskätt olema haritlased ja alles siis poliitikud. Ehk teisisõnu - haritud inimestena peame tunnistama iga rahva õigust oma emakeelele ning kultuuripärandile.
Lõppsõna ka minu poolt.
Rahvusküsimus on üks keerulisemaid. Siiani pole ühelgi rahval õnnestunud oma tõekspidamisi, käitumisharjumusi, kombeid teistele peale suruda. Ja kas seda ongi vaja? Mida multikultuursem on Eesti, seda elujõulisem ta on.
Nagu liigirikkusega looduses. Mitmekesine rahvuslik muster, kultuuriline liigirikkus on Eesti inimkapitali üks suuremaid väärtusi. Eriti siis, kui kõigile siin elavatele inimestele antakse võimalus eneseteostuseks meie ühiskodus Eestis. Ja sedapsi tekib neil võimalus end samastada Eestiga, oma ainsa kodumaaga.
