„Mina üldiselt ei arva, et Eesti on koht, kus noortel oleks halb olla. Kui ma vestlen Soomest või teistest lääneriikidest tulnud noortega, siis nemad väidavad mulle, et Eesti on oma võimalusterohkuse poolest noorte jaoks väga põnev koht. Tee selleni, et ise midagi uut algatada, on Eestis palju lühem,“ rääkis Lauristin intervjuus Müürilehele.

„Siit põgenemine näitab pigem seda, et nad ei usu iseendasse, et neil ei ole siin midagi panustada või millegi nimel tegutseda. Minu jaoks on probleemiks see, kui nad ennast Eestis ei leia,“ lisas ta.

„Arusaamal, et onud-tädid teevad mulle siin toreda riigi valmis, ei tohi lasta tekkida. Oma riiki tuleb hakata ise kujundama,“ nentis Lauristin.

„Meil oli isegi nõukogude ajal tudengitena tunne, et tuleme seda maailma enda jaoks teistsuguseks muutma. Lõime üliõpilastena Tartusse sotsioloogiaringi olukorras, kus sotsioloogia oli keelatud. Me tegime ülikooli enda jaoks ümber ja maitseme praegu selle vilju. Selline peaks olema noore inimese loomulik elutunnetus,“ jätkas ta.

„Paljudel tänapäeva noortel on tekkinud riigi suhtes aga klienditunne – kuskil on keegi, kes pakub meile riigi teenust, mille me kas võtame vastu või mitte. Kui meile ei meeldi, siis me läheme ära Soome või Inglismaale, sest seal on parem teenus. See on tarbijalik suhtumine, mis ei aita parema riigi saavutamisele kaasa,“ ütles Lauristin.