Marianne Mikko poliitblogis: Medvedev pole parem kui Putin

Kolm aastat tagasi algas sõjategevus Gruusias. Täna autasustas president Medvedev Gruusias sõdinud Vene sõjamehi. Eesti koos Balti riikide ja Poolaga oli ja on kindlalt Gruusia poolel. Vahetevahel tundub meile siin Maarjamaal, et kaageebeelasest Putini välja vahetanud Leningradi Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud intelligentne Medvedev on meile sobilikum ja parem. Kas see on ikka nii?

Kui pisut mõtiskleda, mida siis Medvedev õigupoolest on korda suutnud ajada selle presidendiks olemise aja vältel? Nimelt, mis tegu see säärane on, mis lubab oletada, et Medvedev on kordi demokraatlikum, vabaturulikum ja õigusriiklikum kui Putin.

Juura taustaga Medvedevilt oodanuks esimese asjana Hodorkovski vabastamist. Lääne meedia ja meie sealhulgas oleme kõva häälega kritiseerinud Hodorkovski jätkuvat vanglas istumist. Kas see kriitika on Hodorkovski trellide tagant vabastanud ehk teisisõnu - kas presidentaalne Venemaa on käitunud õigusriigi põhimõtete järgi? Nagu me teame, Hodorkovski oli, on ja jääb rootsi kardinate taha.

Kui Rootsi või Lääs juba jutuks tuli, kas Medvedev kui sire-vire läänemeelne on kolme aasta vältel privatiseerimisega rohkem tegelnud võrreldes Putiniga. Ega ole ühti. Pealegi Kudrin ja Shuvalov ehk need, kes Venemaal hetkeseisuga lääne poolt vaadates on edumeelsed valitsuse liikmed, kuuluvad Putini meeskonda.

Tõsi, välispoliitikas on üht-teist Läänele heameelt teinud. Nagu näiteks Venemaa jäämine ÜRO Julgeolekunõukogus erapooletuks Liibüa puhul, mis andis võimaluse Lääneriikidel asuda Gaddafit kangutama. Kui lugeja arvab, et see kutsus Venemaal esile suure aplausi, siis ta mõistagi eksib.

Erinevalt Vladimir Putinist on Lääne liidrid Merkel, Sarkozy & Co Dmitri Medvedeviga sõpradeks saanud. Mäletatavasti olid suured sõbrad Berlusconi ja Putin. Mis esimest puudutab, siis Vene karu sõbrustas pigemini Euroopa musta lambaga kui peaministriga. Aga see selleks.

Kui mõelda START-leppele, siis näib eriti tore läbikäimine olevat Obamal Medvedeviga. Seda tihedat ja toredat vastastikust mõistmist on seal- ja siinpool Suurt lompi lausa USA-Vene suhete uueks alguseks nimetatud. Kuidas asi tegelikult on, näitab aeg.

Kui aga alguse juurde tagasi tulla, kas märtsis toimuvatel Venemaa presidendi valimistel on meil põhjust pöialt hoida Medvedevile? Kas Dima toodab rohkem demokraatiat, mis tähendab mitmekesisemat poliitilist maastikku? Kas ta likvideerib rahaümbrikud, st vähendab lokkava korruptsiooni võrreldes Volodjaga? Või paneb ta Venemaa rohkem tööstuskaupu ja teenuseid eksportima, samal ajal hoidudes loodusressursside valuutaks pööramisest?

Me võime ju katsuda uskuda imesse ja sellesse, et tegemist on müstilise Venemaaga. Et kõik on võimalik, kui väga uskuda. Tõde on paraku see, et pööret ei toimu. Tegelikult vahet pole, kas eesotsas on Medvedev või Putin. Vene karu jääb kiskjaks loomaks nii ehk teisiti, kuigi vahtevahel võib Lääne aksessuaarid külge riputanud mesikäpp härdameelse ära petta.