Hiljuti võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) vastu Ukrainat puudutava raporti. Kui lühidalt kokku võtta, siis mis on selle sisu?

Raport ei puudutanud viimase kahe päeva sündmusi, vaid aega enne seda. Üheselt mõisteti hukka Krimmi annekteerimine, teise riigi siseasjadesse sekkumine ning provokatsioonid, millega püütakse Ukrainat destabiliseerida.

Lisaks puudutasime vähemusrahvaste olukorda Ukrainas. Tugineme märtsi lõpus seal olnud vähemuste konventsiooni ekspertrühmale, mis ütles, et otsest ohtu Ukraina vähemusrühmadele ei ole.

Okupatsiooni ja vähemuste kõrval said tähelepanu ka reformid ja valimised. Kahe viimase päeva aktsioonidega on Vene pool püüdnud destabiliseerida olukorda Ukrainas. Ka Eestis on kõlanud küsimus, miks ukrainlased vastu ei ründa. Aga keegi ei taha ju sõda, pealegi saavad nad aru, et provokatsioonide eesmärk on teha nii, et valimisi ei toimuks. Venemaa pole tunnustanud Ukraina valitsust ja nende huvides pole saada Janukovõtšile alternatiivset presidenti. Ukrainlased annavad oma parima, et valimised saaksid toimuda. Ja ka meie ülesanne on tagada, et need toimuks.

Millal Vene tank üle Ukraina piiri veereb?

Rääkisin eelmisel nädalal Ukraina siseministriga, kel on eriväelase taust. Tema sõnul loodavad nad sellele, et Ukraina väed on koos Vene armeega koos õppustel käinud ja nad teavad vastastikku teineteise võimekusi.

Ukrainlased pole väga pessimistlikud oma sõjalise võimekuse suhtes. Jah, Venemaal on hoopis teine relvastus ja eriüksustel on hea varustus, aga ukrainlased ütlevad ise, et ka nemad pole päris relvitud - neil on ju ka oma sõjatööstus.

Teine asi on see, et Krimmi aktsioonile on Venemaal saadud suur toetus. Aga see ei tähenda, et rahvas toetaks relvaga „oma poiste" vastu minemist. Seetõttu loodavad ukrainlased, et tankiga sekkumiseks ei lähe.

Mida praegustest provokatsioonidest arvata?

Ukrainlaste peamine poliitiline sõnum on see, et Venemaa survestab neid mitmest kandist. Ühel pool on neljapäeval toimuvavad läbirääkimised Šveitsis, kus osalevad Ukraina ja Venemaa kõrval ka EL ja USA.

Teisel pool on gaasitransiidi lõpetamisega ähvardamine ja püüd näidata, et Ukraina keskvalitsusel pole oma riigi üle kontrolli, et riigis on kaos.

Praegu toimuvate provokatsioonide eesmärk on Ukraina territoriaalse terviklikkuse lõhkumine nii, et tekiks föderatsioon. Nii võiks tekkida olukord, kus igal piirkonnal on oma lõplik vetoõigus. Kui pärast propagandaga infovälja mõjutamist poleks näiteks üks suur oblast Ukrainas mingi otsusega nõus, siis olekski mäng mängitud. Ja see võiks tulevikus mõjutada Ukraina püüdlusi ELi ja NATO suunas. Tõsi, ukrainlased ütlevad, et ükski põhiseaduse variant pole föderatsiooni teemat puudutanud.

Kuidas EL peaks praegu reageerima?

EL ei tohi põnnama lüüa. Kindlasti ei tohi EL minna omavahel vaidlema selle üle, mis Ukrainas toimub ja kuidas edasi käituda. Kui Euroopa taganeb, siis jätkuvad Ukrainas provokatsioonid. Järgmised kaks päeva on väga olulised, sest neljapoolsed läbirääkimised on suur panus.