Magistritöö: suhkrustatud jooke tarbivad peaaegu kõik Eesti noored
Tartu Ülikoolis 2016. aastal kaitstud magistritöö kohaselt tarbib 95% Eesti 10-17 aastastest noortest vähemalt kord kuus magustatud jooke.
Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi lõpetanud Sandra Sokmanni magistritöö kohaselt tarbis suhkruga magustatud jooke viimase aasta jooksul igapäevaselt 19,1% uuritavatest. Poiste seas oli tarbijate osakaal 20,0% ja tüdrukutest tarbis suhkruga magustatud jooke igapäevaselt 18,3%. Igapäevaste joojate seas olid kõige populaarsem magustatud joogid mahlajoogid, seejärel karastusjoogid ja seejärel maitseveed.
Lisaks küsitlusele ülejäänud aastast paluti uuringus osalenud 379 noorel kahel juhuslikul päeval meenutada oma viimase 24 tunni sööke ja jooke (2 x 24). Neil ajavahemikel oli suhkruga magustatud jookide tarbijate osakaal 10–13-aastaste seas 23,8% ja 14–17-aastaste seas 18,9%. Vähemalt ühel uuritud päeval jõid magustatud jooke 42,2% noortest.
Magistritöö põhines aastatel 2013–2015 läbi viidud läbilõikelise Eesti rahvastiku toitumise uuringu (RTU) andmetel.
Millest magustatud jookide tarbimine oleneb?
Kõige suuremas koguses tarbisid 2 x 24 tunni toidu tarbimise küsitluse andmetel suhkruga magustatud jooke noored, kelle isal oli madal haridustase ning oli kodune. Isa haridustase oli ka muidu tugevas sõltuvuses suhkruga magustatud jookide joomisega. Poistel, kelle isa oli madala haridustasemega oli 4,85 korda suurem šanss tarbida suhkruga magustatud jooke kui nendel, kelle isal oli kõrge haridustase.
Teadustöös märgitakse, et samas tähendas tüdrukute jaoks madala haridustasemega isa hoopis suhkrustatud jookide eest kaitsvat faktorit, mis seniste uuringutega ei klapi. "Seetõttu on tegemist huvitava leiuga, kuid samas võib olla tegu ka juhusliku leiuga, kuna tulemus põhineb väikesel osalejate arvul antud rühmades (enamik isasid keskmise haridustasemega)," tõdeb autor.
Peremudeli, ema haridustaseme ja tööhõive, leibkonna keskmise netosissetuleku ning peres kasvavate laste arvu võrdluses suhkruga magustatud jookide tarbimises märkimisväärseid erinevusi aga ei olnud. Isegi taskuraha saamine ei olnud statistiliselt oluline näitaja.
