Eriti suur lõhe laiutab algkooli tüüpi koolides — kui linna algkoolide 6. klassides jääb istuma natuke alla kahe protsendi lastest, siis maal on selleks näitajaks seitse protsenti, kirjutab Maaleht. Vaid 11. klassi õpilased suudavad kaalukausid teistpidi pöörata.

“Natuke aimasime sellist tendentsi ette, aga et pilt nii kurb on, jahmatas küll,” sõnab haridus- ja teadusministeeriumi alus- ja põhihariduse talituse juhataja Tiina Kivirand. “Võiks ju arvata, et maal on väiksemad klassid ja õpetajatel rohkem aega lastega individuaalselt tegelda, mistõttu on ka istumajääjate arv väiksem.”

“Sotsiaalne taust,” pakuvad mitu koolijuhti ühest suust olukorrale seletust. Maa perekonnad on lõhkisemad, majanduslik toimetulek valulisem, paremal järjel olevad inimesed kipuvad üldse maalt ära kolima.

“Paljudesse maakohtadesse on jäänud vaid sellised lapsed, kelle sotsiaalne taust ei lubagi õppida,” teab Põltsamaa ühisgümnaasiumi direktor Aimar Arula.

Kuigi kõlas ka oletus, nagu hoiaksid maakoolid õpilasi pearaha nimel kauem koolis, ei taha Rannu gümnaasiumi direktor Karin Kütt seda uskuda. Samas räägib ta, et kui suurtes koolides ei mängi paari lapse eest saadav pearaha erilist rolli, siis väiksemates on pearaha olulisem, näiteks kui see mõjutab otseselt mõne õpetaja palka.

Õpetajatepõua tõttu on koolijuhid tihti sunnitud palkama ka vajaliku erialase hariduseta inimesi, kel napib pedagoogilisi teadmisi.

Viimase kümne aasta jooksul on istuma jäetud üle 43 000 poisi ja 16 000 tüdruku, kõige rohkem 9. klassis. Eelmisel aastal juhtus see 4950 lapsega.