Lõpetage loba poliitilisest korrektsusest
„Nüüd ma tean: asi on poliitilises korrektsuses,” kirjutab Kahu. „Vaat tõesti, see on nüüd küll üks kuratlikult toimiv ja tähtis selgitus, millega annab ikka väga mitmesuguse poliitilise mõttetegevuse maatasa mõõta. Ja kui uljalt mõjub see, kui jaksad ise olla poliitiliselt ebakorrektne.”
”Ameerika saadik ajas meil seda holokaustiasja ning meie aus vabadustarmastav rahvas ei taha uhkelt sellega kaasa minna,” toob Kahu näite. „Ja kellelegi ei tule pähe, et äkki võib keegi ka päriselt holokaustiga, noh, mitte nõustuda. Rassismiga on niisamuti või suhtumisega Iraagi sõtta või naisküsimusega.”
„Lühidalt öeldes on see midagi sellist, kui tegeldakse probleemi asemel mingi tema aseainega ja nõnda probleemi ennast varjatakse,” nendib Kahu. „Klassikaliseks näiteks see, kui rassismi pärisküsimuste asemel arutletakse selle üle, kas tohib öelda.”
”Või see natsismi asi,” toob Kahu teise näite. „Mulle tundub, et neil läks ikka midagi valesti, või kuidas? /--/ Küllalt palju inimesi sai surma või kuidagi nii. Aga kui te tahate mulle mingite veidrike eeskujul väita, et Auschwitz ja Dachau olid rohkem nagu sanatooriumid, olgugi et natuke vanamoodsad, siis peate mind selles veenma.”
„Vastikus natside režiimi vastu on tõrksus mis tahes diktatuuri vastu, kes tahes neist oma kodanikele kusagil maailma nurgas parajasti genitaalidesse elektrivoolu laseb,” lausub Kahu.
„Äkki tunnistaks, et Eesti ei ole enam sõjas, kus peaks valima poole põhimõttel “ei ole meie poolt, järelikult oled meie vastu”,” lisab Kahu. „Äkki on hoopis nii, et natside hurjutamine ei tee sinust veel tšekisti.”
„Mulle tundub hoopis see poliitilise korrektsusena (või lihtsalt totrana), kui meie kriitika peab olema sellisel moel tasakaalustatud — räägid sellest, siis räägi sellest ka. Muidu pole õiglane, muidu pole viik,” nendib Kahu.
