Looduse fondi juht: Eesti kasutab endiselt robustset koloniaalmajandust

 (46)

Looduse fondi juht: Eesti kasutab endiselt robustset koloniaalmajandust
Foto: Sven Arbet

"Eesti kasutab endiselt robustset koloniaalmajandust, kus kogu loodusressurss kasutatakse kiiresti ära, et saada võimalikult suurt kasumit," kritiseerib Eestimaa Looduse Fondi juht Jüri-Ott Salm Riigikogu keskkonnakomisjoni otsust mitte alandada põlevkivi kaevandamismahtu 2015. aastaks 15 miljoni tonnini aastas.

Hiljuti tegi Eestimaa Looduse Fond (ELF)riigikogu keskkonnakomisjonile ettepanekut algatada maapõue seaduse muudatus, et vähendada põlevkivi kaevandamismahte 2015. aastaks 20 miljonilt tonnilt aastas 15 miljoni tonnini, kirjutab ajaleht Pealinn.

Komisjon aga ettepanekut ei toetanud, hääletades vastu valitsuse antud lubadustele, sest valitsusliidu programm aastateks 2007-2011 nägi ette põlevkivi kaevandamismahtude just sellises mahus piiramist. Mahtude vähendamist lubas ka Riigikogus heaks kiidetud põlevkivi riiklik arengukava aastateks 2008-2015. «Kõige pettumustvalmistavam oli keskkonnakomisjonist saadud põhjendus, miks lubadusi lõpuks seadusesse ei viida,» pahandas Salm. «Meile väideti, et valitsusliidu programmis kirja pandu on visioon, kuhu tahaksime jõuda. Kui aga valitsusliidu programmid ongi tähtaegadeta visioonid, siis on need katteta lubadused ja devalveerivad kõvasti võimul olevate poliitjõudude leppeid. Teatavasti on suurte kaevandamismahtude puhul suuremad ka keskkonnakahjud – rikutud maastikud, CO2 heitmed, põhjaveetaseme alanemine ja jäätmte hulk.»

Keskkonnakomisjoni hääletusel pooldasid kaevandamise vähendamist komisjoni liikmed Mart Jüssi, Mari-Ann Kelam ja Mark Soosaar. Kaevandamismahtude vähendamise vastu olid aga Erki Nool, Katrin Karisma-Krumm, Kalle Palling ja Rain Rosimannus (kõik Reformierakond).

Loe veel

Ökoloogiadoktori ja säästva arengu instituudi projektijuhi Kaja Petersoni sõnul on 15 miljonit tonni aastas just paras, et rahuldada Eesti elektri- ja soojavajadust. «Kõik, mis sellest üle, on vajalik õli tootmiseks,» ütles Peterson. «Tean, et majandusminister Parts tahtis põlevkivi kaevandamist suurendada isegi 25- 35 miljoni tonnini aastas, kuigi tõenäoliselt ei teki masu tingimustes suuri ettevõtteid, mis nii suurel hulgal elektrit ja sooja vajaksid. Kui kaevandamise alale jäävad talud ja majad, peavad inimesed kolima või vähemalt arvestama ulatusliku vee- ja õhukvaliteedi halvenemisega. Seda on võimalik veel selgitada, kui jutt käib elektri ja sooja tootmisest. Kui aga kaevandatakse õli tootmiseks, tekib küsimus, millist kasu kohalikud elanikud sellest saavad.»

2009. aastal toodeti Eestis 90% energiast põlevkivist ja mullu oli see määr 88%, samas kui säästva arengu instituudi hinnangul oleks Eesti puhul otstarbekas, et põlevkivi moodustaks 40% kogu energiatootmise toorainest.

Samuti teatas keskkonnaministeerium, et ei toeta maapõueseaduses kirja pandud piirmäära muutmist enne vastavate rakendusuuringute läbiviimist. «Peamine surve, miks mahtusid ei vähendata, tuleb põlevkivitööstustelt,» ütles Salm. «Põlevkivi suures mahus kaevandamise soov lähtub majanduslikest huvidest. Tegemist on väga tulusa äriga, mida näitab ka Eesti Energia kasumi suurus ja investeerimisvõimekus.»

Majanduskriisist hoolimata õnnestus Eesti Energial kasvatada puhaskasumit elektritarbijaid välja jättes 68% protsenti 1,8 miljardi kroonini ja investeerida samal ajal 3,1 miljardit krooni. «Me ei teeninud kasumit Eesti kodutarbijate ja ettevõtjate arvelt,» rõhutas Eesti Energia finantsdirektor Margus Kaasik ettevõtte blogis. «Eesti Energia kasumi taga on edukas energiakaubandus, põlevkiviõli eksport ja kulude kokkuhoid.»

«Eesti kasutab endiselt robustset koloniaalmajandust, kus kogu ressurss kasutatakse ära, et saada suurt kasumit,» rõhutas Salm. «Tulevastele põlvkondadele ei mõelda. Kaevandamise piiramine on ainus võimalus peatada kaevandamisest ja põlevkivi töötlemisest rikutud alade pidevat laienemist.»

Reformierakonna ministri Jaanus Tamkivi juhitud keskkonnaministeerium tellis TTÜ mäeinstituudilt hoopis hinnangu, kust oleks võimalik veel kaevandada ehk suurendada kasutusele võetavat põlevkivi hulka. Instituut leidis, et kui mitte arvestada põlevkivi energiasisalduse senist piiri 35 gigadžauli ruutmeetri kohta, vaid rahulduda 30 gigadžauliga ruutmeetri kohta, on kasutuskõlblikku põlevkivi maas seni arvatust kaks miljardit tonni rohkem. TÜ mäeinstituudi professori Ingo Valgma sõnul peaksid väiksema energiasisaldusega põlevkivi kaevandamisest olema huvitatud kõik õlitootjad. «35 gigadžauli ruutmeetri kohta pandi paika siis, kui põlevkivist tehti peamiselt veel elektrit,» lausus Valgma. «30 gigadžauli ruutmeetri kohta võimaldab laiendada kaevandusala sellistesse paikadesse, millest keegi seni ei julgenud rääkida. Näiteks märgalade alla, kus teatud täitmistehnoloogiat kasutades maa peal midagi ei muutu.»

«Väiksema energiasisaldusega põlevkivi kaevandamine oleks õigustatud, kui meil valitseks elektri- ja soojatootmiseks vajaliku põlevkivi puudus, kuid seda ei ole,» rääkis ökoloogadoktor Peterson. «Siin on mängus selged ärihuvid õli tootmiseks. Praegu on kahjuks veel hindamata, millist mõju põlevkiviõli tootmine inimestele ja keskkonnale avaldab.»

Salmi sõnul alaneb kaevanduste piirkonnas põhjavee tase, seal asuvate majapidamiste salvkaevud jäävad tühjaks ja asula peab endale vett mujalt tooma. «Vee kvaliteet kannatab samuti, sinna lahustub erinevaid aineid ja pole teada, mis aja jooksul vee kvaliteet jälle normaliseeruks. Põlevkivisektor on praegu Eesti suurim veekasutaja. Kaevealade laienemine kaitsealade alla kahjustab Ida- ja Lääne-Virumaa põhjavee – sealhulgas Pandivere tundliku vee-ala – kvaliteeti ning võib põhjavee jäädavalt ära rikkuda. See tähendaks häguse veega kaeve virumaalastele ja kaitsealade looduse loomulike koosluste rikkumist.»

Kaevandused hävitavad vett iga aasta sama palju, kui jätkuks aastas viiele miljonile inimesele. Keskmiselt pumbatakse aastas põlevkivikaevandustest välja kakssada miljonit kuupmeetrit vett. See on võrreldav Pirita jõe aastase vooluhulgaga, ning sellest piisaks terveks aastaks viiele miljonile inimesele. Kogu Ida-Virumaal tarbitakse kaevanduste tõttu liigselt sügavaid põhjaveekihte, mille tõttu võib puurkaevudesse tungida soolane merevesi.

Kaevandused ohustavad joogivett ka pärast sulgemist. Põlevkivi kaevanduskäikudesse valgunud põhjavesi kontakteerub käikude loomisel sulfiidsetest mineraalidest moodustunud sulfaatidega ja muutub joogikõlbmatuks. Vanades kaevanduskäikudes võib leida kuni 2 g/l sulfaatide kontsentratsiooniga vett. Looduslik sulfaatide sisaldus kaevanduspiirkonna paekihtide põhjavees pole suurem kui 0.01 g/l. Reostuse levikut võivad soodustada lõhkamistööde tagajärjel veepidemetesse tekkinud või seal laienenud praod, samuti kaevanduspiirkonda rajatud arvukad tehnilised ja uurimispuuraugud ning šahtid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare