LOE, mida arvab president Ilves Venemaast ja venelastest

Tänases Eesti Päevalehes leidis psühholoog Mati Heidmets, et nii nagu president Barack Obama pani oma kõnega eestlaste hingekeeled helisema, peaks seda venelastega tegema president Ilves. Delfi luges taas üle president Toomas Hendrik Ilvese intervjuud ja kõned 2014. aastast ning otsis neist kohti, mis just seda eesmärki võiks täita.

Kõige värskem intervjuu, kus Ilves Venemaa ja venelaste küsimust puudutab, pärineb 12. septembri Ukrajinska Pravdast: „Meil on umbes 25% venekeelset elanikkonda, ma ise olen neljandiku osas venelane. Mitte meie ei kiusa taga venelasi, vaid venelased saabuvad meie juurde varjupaiga saamiseks, mida me ka anname, kuna oleme humaanne ja liberaalne riik."

Selle aasta juunis andis Ilves intervjuu Den za Dnjomile, kus vastas küsimusele, mida ta arvab vene noortest: „Noh, ütleme, et ma saan rääkida ainult neist, kellega olen kohtunud. Ei taha üldistada, ent mulle tundub, et need on vabad inimesed. Nad ei ole ühegi ideoloogia mõju all. Mingis mõttes on mul vene noortega lihtsam suhelda kui eestlastega.

Eesti noored, kes on sündinud pärast iseseisvuse taastamist, võtavad neile loodud tingimusi kui loomulikku ega saa aru, miks riik nende heaks veel rohkem ei tee. Vene noored aga tunnetavad vahet palju paremini, olen sellega kokku puutunud. Nad saavad paremini aru, mis on vabadus, sest kuulevad oma lähedaste jutte ja on Venemaaga tihedas kontaktis. Mulle tundub, et need noored, kellega mina olen kokku puutunud, on sisemiselt väga vabad. Ehkki tänapäeva noored, olgu nad siis venelased või eestlased, ongi endistest palju vabamad.

Augustis, iseseisvuse taastamise 23. aastapäeval rõhutas president aga ühtsuse tähtsust: „Meil pole vaja lahterdada omaenda rahvast õigeteks ja teisejärgulisteks. See on täiesti arusaamatu, eriti praegu, kui peaksime oma kaasmaalasi hõlmama, mitte eemale jätma. Samuti, kui vabadus on ohus, siis ei küsita, kes on su partner kodus."

Juunis Valgas peetud võidupüha kõnes lähtus president aga Ukraina sündmustest: „Sest tuleb välja, et meil ongi revanšistlik, revisionistlik naaber, kes ei arva, et 25 aastat tagasi vabanenud rahvaste kehtestatud Euroopa kord peaks kestma. Ning kelle emissarid kuulutavad, et sallivus olla dekadents, ja et liberaalne demokraatia, nagu meie seda mõistame, on vaid Lääne tsivilisatsiooni omapära. (...) Kas oleme valmis vabaduse nimel loobuma mõnest hüvest või valimiste eel antud lubadusest? Kas oleme valmis olema üksteise suhtes sõbralikumad ja mõistvamad? Kas suudame hoida kokku?"

Kõige rohkem tähelepanu Venemaale ja venelastele on Ilves pühendanud  raamatus „Räägib riigipea", mis kätkeb vene keelde tõlgitud presidendi kõnesid ning intervjuud, mille küsimused saatsid Tallinna vene koolide abituriendid.

Intervjuust leiab muuhulgas küsimuse, mis puudutab vene emakeelega inimeste lojaalsust Eesti riigile. Ilves vastab: „Mul on päris raske nõustuda väitega, justkui ei oleks venelased tänases Eestis oma kohta leidnud. Kes ja kuidas neid takistab? Minu ihukaitse ühe vahetuse ülem on rahvuselt venelane. Kahtlemine tema lojaalsuses solvaks teda südamepõhjani. (...)

Vene kirjanikul Vassili Aksjonovil on romaan "Krimmi saar", milles ta kirjeldab vaba vene ühiskonda. Eesti võiks olla Aksjonovi Krimmi saare moodi.

Siin on vene rahvusest inimesele elamiseks üks paremaid kohti maailmas. Kõige olulisem, ja seda ütlevad mu Venemaal elavad sõbrad, on see, et siin saab olla ühtaegu venelane ja elada liberaalses demokraatlikus õigusriigis. Kultuuriline emamaa ja seal elavad sugulased on suhteliselt lähedal. Väga paljudes kohtades saab suhelda ja asju ajada vene keeles. Vene keele oskus peaks vähemasti erasektoris andma töövestlusel eelise. Ja väiksemas riigis on nn keskmisel inimesel alati omaenda tubliduse ja töökuse toel jõuda kaugemale ja kõrgemale kui suures riigis."