"Meile on sotsiaalkomisjonis kinnitatud, et Eesti riigi poolt pakutavat sotsiaalhoolekannet võiks võrrelda lapitekiga – kui kusagilt käriseb, nõelutakse see ajutiselt kinni ja pannakse lapp peale. Süsteem ja tervikpilt sisuliselt puudub," sõnas Kersna Delfile.

Ta nendib, et Eestis on olnud prioriteediks perepoliitika, mitte sotsiaalhoolekanne. "Lausaliseks lastetoetuse tõusuks leitakse raha, aga erivajadustega inimeste toetamiseks napib seda alati. Vaatan murega, kuidas meie riik aina kaugeneb inimeste vajaduspõhisest toetamisest. Nii rikas riik oleme me küll, et oma kõige suuremaid abivajajaid päriselt aidata. Näiteks on Eesti riigis nii, et kui rehabilitatsiooniplaaniga laps saab 16-aastaseks, on ta tööhõivereformi järgi tööealine ning saab tööalast rehabilitatsiooni."

Ka jooksmine eri asutuste vahet ja abi taotlemine eri kohtadest on tõsine probleem. "Teenused on laiali erinevate asutuste ja eelarveridade vahel ning niigi haavatavas olukorra inimene peab suutma end neist süsteemidest läbi murdma, et vajalikke teenuseid mingiski mahus saada. Samas ei ole riik näinud eriti vaeva abivajavate inimeste ja nende toetajate teavitusega," rääkis Kersna.

Ta lisas, et sotsiaalkomisjonile tutvustatud puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuringu kuulmisel oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. "Kaks kolmandikku puudega lastest on viimase 12 kuu jooksul saanud enamikke teenuseid vajatust vähem või mitte üldse! Rohkem kui pooled erivajadustega lapse vanematest ütlevad, et neil ei ole infot, millisteks teenusteks ja soodustusteks on neil õigus."

Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikme Igor Kravtsenko sõnul tuleks riigiasutustel kasutada olemasolevaid vahendeid Eesti inimeste jaoks võimalikult otstarbekalt ja õiglaselt, arvestades, et abi saavad need, kes seda enim vajavad. "On ka selge, et mitte ainult abivajajale, vaid ka riigi rahakotile on parem, kui inimese tervisemuredega tegeletakse järjepidevalt ja enne veelgi tõsisemaid tüsistusi, mille ravi on üldjuhul kordades kallim," sõnas Kravtsenko.

Ta nendib, et praeguse valitsuskoalitsiooni üle 215 miljoni euro panusest järjekordade lühendamiseks eriarstide juurde ei piisa ning pingutada tuleb veel rohkem, et tervishoid Eestis paraneks ja taastusravisse saaks kiiremini.

"Olen nõus sellegagi, et inimene ei peaks jääma abist ilma seetõttu, et ta ei tea kõiki oma võimalusi abi saamiseks ega neid uurida. Ka selle loo puhul ilmneb, et segadust tekitab ka see, kellele ja milleks on sotsiaalkindlustusameti meede on mõeldud. Mitte ainult taastusravis, vaid ka mujalgi võiks olla ühtne registreerimiskeskkond, kus esiteks saab vaadelda pakutavaid võimalusi ning teiseks pakutakse aegu üle Eesti, et abivajajal oleks võimalik valida kiireim ning sobivaim võimalus. Selge on aga, et kiirema teenuse saab pakkuda eelkõige suurem rahaline panus sotsiaalvaldkonda," lisas ta.