LIIBANON: Hanso: Liibanoni sisepoliitika on üks maailma keerukamaid
Miks Liibanonis valitsuse kokkupanek niivõrd venis?
Liibanonis on valitsuste kokkupanek alati pikk ja aeganõudev protsess olnud. Oli ju riik alates 1970. aastate keskpaigast kuni 1990. aastate alguseni kodusõjas, milles osalesid kõik peamised tänase valitsuse osapooled. Pärast 2009. aasta suve valimisi võttis see peaminister Saad Hariril näiteks viis kuud.
Saad Hariri nn rahvusliku ühtsuse valitsus lagunes koost pärast seda, kui kümme opositsiooni ministrit ja üks presidendi nimetatud minister otsustasid tagasi astuda. President nimetas selle aasta jaanuaris uueks peaministrikandidaadiks miljardär Najib Mikati, kes suutis valitsuse alles juuni keskpaigaks taas kokku saada.
Liibanonis on kõrgemad ametikohad jagatud religioosse kuuluvuse alusel. See teeb kompromisside leidmise tihti väga keeruliseks. Nii on näiteks president maroniidi kristlane, peaminister sunni moslem, parlamendispiiker šiia moslem, asepeaminister ja parlamendiasespiiker aga kreeka ortodoksid jne. Kokku on Liibanonis 18 nn ametlikult tunnustatud religioosset gruppi, kellel kõigil on õigus saada valitsuses või riigiaparaadi juures oma esindatus. Sellistes oludes on ime, et üldse valitsuse kokkupanek võimalik on. Ka parlamendi 128 kohta on võrdselt kristlaste ja moslemite vahel ära jaotatud. Süsteem on väga keeruline, kuid siiski parem kui kodusõda. Liibanoni poliitika on vast maailma üks keerukamaid.
Mis on selle juures Hezbollah roll?
Hezbollah mõju Liibanonis toimuvale on laiaulatuslik. Organisatsiooni rahastavad Süüria ja Iraan, neil on oma relvastatud grupeeringute kõrval ka sateliittelejaam, raadio, heategevusprogrammid, mida rahastatakse spetsiaalsest annetusfondist jne. Paljud riigid peavad Hezbollah'i ka osaliselt või tervenisti terroristlikuks organisatsiooniks.
Peale kodusõja lõppu 1990 aastal kohustusid kõik konflikti osapoole oma relvad ära andma. Erand tehti vaid Hezbollah'le, kuna selle ülesandeks jäi võitluse pidamine Iisraeli vastu. 2006 aastal ju nii ka juhtus. Tegelikult on ka eelmise valitsuse lagunemise taga Hezbollah, ehkki neil oli seal formaalselt vaid kaks ministrikohta - põllumajanduse ja administratiivarengu ministri omad. Valitsus valmistus kuulama Liibanoni eritribunali (Special Tribunal for Lebanon) ettekannet eks-peaminister Rafik Hariri atentaadi kohta, milles süüdistati väidetavalt Hezbollah'i. Opositsiooniministrid ehk siis 08. märtsi alliansi esindajad, nende hulgas ka Hezbollah, ei olnud toimuvaga nõus ning see viis ka valitsuse lagunemiseni.
Mis hetkel Süürias toimub, kes on peale jäämas, režiim või vastuhakkajad?
Vara öelda. Selge on, et režiimi jalgealune põleb ja toetus kahaneb. Kõik Lähis-Ida revolutsioonid saavad teineteiselt inspiratsiooni. On kuulda, et ka osad julgeolekujõud on hakanud valitsusvastaste poolele üle minema või siis vähemalt keelduvad osade käskude täitmisest. Põgenike arv Türgisse kasvab kogu aeg vaatamata president Assadi hiljutisest amnestia pakkumisest.
Osad linnad ja piirkonnad on selgelt valitsuse vastu, kuid see pole veel märk sellest, et opositsioon kindlasti võidab. Ka lääneriigid on president Assadi tänaseni kohelnud oluliselt leebemalt kui näiteks Liibüa Gaddaffit. Pole näha, et Läänel oleks isu veel mingisse relvastatud konflikti sekkuda. Ma kardan, et kuni Süürias pole selgelt välja kujunenud opositsiooni koos prominentsete ülejooksikutega (tippsõjaväelased, ministrid jne) võib režiim kas paika jääda või jääb konflikt venima.
Millised on Süüria rahutuste seosed Liibanoni sisepoliitikaga?
Süüria väed sunniti Liibanonist mõned aastad tagasi välja, st Süüria mõjuvõim füüsilise kohaloleku näol vähenes. Nüüd on Liibanoni opositsioon nimetanud uut valitsust Hezbollah ja Süüria pantvangiks ehk siis Süüria füüsiline kohalolek on arvestatavas ulatuses asendunud poliitilise mõjuvõimuga. Sõltuvalt sellest, kas Süüria keskvalitsus suudab siseriiklikult valitsusvastastest üle olla või mitte, võib muutuda ka nende roll Liibanonis. Süüria julgeolekujõud ja valitusele lähedalolevad isikud on Liibanoni aastakümneid kasutanud rahapesuks, salakaubaveoks jne, nii et neil on Liibanoni näol palju kaalul.
Ja milline võiks selle kõige mõju olla röövitud meestele?
See on puhas spekulatsioon, milline võib kõigi eelmainitud arengute mõju olla röövitud eestlastele. Ei ole ju keegi tänaseni veenvalt kinnitanud isegi seda, kus riigis või mis piirkonnas neid hoitakse. Liibanoni julgeolekujõud on ju vaatamata kõigele olnud meie poiste otsimisel väga koostööaltid.
