Ligi pooled tallinlastest ei liiguta end üldse

Kuigi viimase paari aasta jooksul on regulaarselt spordiga tegelevate tallinlaste arv kasvama hakanud, on pealinna elanikud siiski laisad liikujad — 43 protsenti tallinlastest ei spordi üldse või tegelevad spordiga mõned korrad aastas.

21 protsenti tallinlastest harrastab sporti mõned korrad kuus, 17 protsenti keskmiselt kord nädalas ja 19 protsenti kaks või enam korda nädalas, selgub mullusest Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonna uuringust, kirjutab ajaleht Pealinn.

Kahe olümpiapronksi omanik Indrek Pertelson ütleb, et väike sportlik jalutuskäik või võimlemine võiks kuuluda inimese igasse päeva. Oma keha füüsilise harimisega peaks tema sõnul minimaalselt tegelema neli korda nädalas. “Inimene juba kord on loodud sellisena, et mida rohkem ta liigub, seda parem on tervis,” märgib Pertelson.

Tallinlaste sportimisvõimalused lähevad tema sõnul iga aastaga aina paremaks ning inimesed saavad valida, millise alaga nad soovivad tegeleda. “Tegelikult saaks ka männimetsas ilma erilise varustuseta emotsionaalselt väga laheda trenni teha, see on ainult tahtmise küsimus,” räägib sportlane. “Hea on see, et paljud inimesed suhtuvad sporti kui oma tervise eest hoolitsemisse. Vajaka jääb ainult pealehakkamisest.”

Üheks oluliseks põhjuseks, miks inimesed liiga vähe spordivad, peab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mait Arvisto raha. Keskmisest vähem jõukamad inimesed on tema sõnul väga hinnatundlikud. “Hinnatõusude tõttu langevad paljud lapsed spordiklubide nimekirjadest ära. Jõukamatel inimestel on valikuvõimalusi palju, kuid vaesematel on vaated üsna nutused,” kõneleb professor.

Ka kehalise kasvatuse tunnid koolides on tema hinnangul praegu üsna haletsusväärses olukorras. “Aktiivseid liikumisharrastajaid sellistes tingimustes kindlasti ei sünni,” ütleb Arvisto.

Ideaalis võiks tema sõnul koolis iga päev üks kehalise kasvatuse tund olla, praegu on neid üldjuhul vaid kaks-kolm. “Liikumine aitab taastuda vaimsest koormusest ja stressist, mistõttu on spordi näol tegemist efektiivse puhkusega.”

Ka leiab Arvisto, et linna spordirajatiste läbilaskevõime on liiga väike. Näiteks koolide võimlad ja staadionid võiks tema soovitusel koolivälisel ajal anda ümbruses elavate linnainimeste kasutusse.

Kui veel 2006. aastal näitas sagedamini sporti harrastavate linlaste osakaal vähenemise tendentsi, siis viimase paari aasta jooksul on inimesed Tallinna Spordi- ja Noorsooameti spordiosakonna juhataja Priit Ilveri kinnitusel siiski rohkem liikuma hakanud.

Ka on tema sõnul kasvanud terviseliikumisürituste arv aastas: kui 2007. aastal oli neid 173, siis tänavu juba 236. “Korraldajate aruanded näitavad samuti, et spordiharrastajate arv on kasvanud,” märgib Ilver.

Tallinlased tegelevad kokku rohkem kui saja spordialaga, kuid paljude alade harrastajate osakaal on väga väike, jäädes vaid 0,2–1% piiridesse.

Suvel on populaarseimad alad ujumine, jalgrattasõit ja tervisekäimine, talvel aga suusatamine, ujumine ja aeroobika.

Linn toetab terviseliikumist tänavu 2,8 miljoni, tippsporti 5 miljoni ja noortesporti 90 miljoni krooniga.