"Algaastatel sõltus sage vahetumine eelkõige poliitikutest – vahetusid nii peadirektorid kui ka siseministrid. Miks see nii oli, tuleks küsida just poliitikute käest. Algaastatel sai ju iga tubli parteitegelane kas või ministriks, kui tal selleks soovi oli, ja valis enda jaoks sobiva peadirektori, enamasti koos üsna suure kaaskonnaga;" rääkis Kolk aripaev.ee'le.

"Kahjuks asub iga uus minister õige pea mingisse arengufaasi jõudnud süsteemi reformima, võib-olla soovist jätta oma eelkäijast parema mulje või mingil muul põhjusel," leidis Kolk, et sage vahetumine ja pidev reformida tahtmine ei mõjunud kogu süsteemile hästi – see kulutas nii inimesi kui ka süsteemi ennast.

Kolgi sõnul oli vahepeal ka periood, kus turvafirmade juhid pidasid oma nõupidamisi lausa siseministeeriumi ruumides, kus said ka teatud siseinfot.